Pühapäev, 31. juuli 2016

Viimane päev Kolubetis.

Ahoi jällegi. Ärkasime Borjomis kodumajutuses. Türgi kohv ja värskelt küpsetatud khachapuri laual, loomulikult gruusia kurgi-tomati salat ning muu kohustuslik traditsioonilisele hommikusöögile. Väga maitsev jällegi. Kõtupunud mämmi täis pigistatud, korjasime kodinad kokku ja asusime Kolubeti poole teele. Teadaolevalt on pühapa viimane päev gruusias, sest siis läheb laev. Tuju hea, paak kütet täis ja tuld. Suurem osa Borjomi-Batumi teest on ikka korralik mägedes kallutamine. Serpentiine pole, küll aga tee ise lookleb mööda mäekülgesid. Vaated loomulikult hingematvad. Kolubetis otsisime üles Hosteli, milles me korra olime juba viibinud ning loomulikult teretati meid, kui omasid. Suur neljane tuba anti poole hinnaga ja muud hüved. Igaks petteks helistasin mr. Evgeniyle, et kindel olla laupäevases piletite lunastamises ja palju raha peab haarama ja muu selline. Olime neljapäeval talle juba helistanud ning saanud vastuseks täpselt null infot laeva väljumise kohta või mille iganes pihta. Ja siis läks toredaks. On reedene päev, kuurortlinn ja kell 3. Esiteks selgus, et laev ei välju mitte pühapa vaid laupa (sinna raisk läks meie plaan vedeleda terve päev Musta mere rannas), ning pealegi algab laevale mineks hommikul kell 7. Arvatavasti. Seega kontor on veel 2 tundi avatud, kas ma saan KOHE ilmuda Batumisse? Öeldud tehtud. Ratas käima. Õnneks olin kohvrid ja suurema osa sodi juba hotelli virutanud. Kes on käinud, see teab, mis on liiklus reede pärastlõunal musta mere rannikul Gruusiinide maal. Igatahes ma sõitsin vist kõigist mööda. Suutsin ennast keset Batumit peaaegu õigesse kohta parkida. Helistasin ning uurisin asukoha kohta uuesti. Rõhutan, et kogu vestlus käis inglise keele. Ja mr.Evgeniy ei olnud selles kõige osavam. Ta ei suutnud uskuda, et kuidas ma UKRFerry logot ei suuda ukse peal näha. Astus tänavale ja nii me esmalt kohtusimegi. Tõesti, see logoga uks oli täitsa olemas, suurte türgi ja muude restoranide vahel, muidugi see ei loe, et ta suht varju sinna jäi. Igatahes pisteti mulle pihku paber, summaga mis tuleb ära maksta. Uurisin, inglise keeles muidugi, et kas toon raha, mille peale sain jaatava vastuse. seadsin sammud nende kordinaatide järgi antud panga poole ning raha näpus jooksin õnnelikult kontori poole tagasi. Väljas oli 33 kraadi sooja ja minul muidugi tsiklipüksid jalas. Päike lajatas lagipähe. Ma usun, et ringi liikudes sellises varustuses ja sellise ilmaga, jäi minust higine rada maha. Noh nagu tänavakastmisauto, või midagi sarnast. Saabudes kontorisse, raha ja tsekk ilusti näpus, hakati ikka suht avalikult minu üle naerma. Mr.Evgeniy üritas uuesti seletada midagi inglise keeles. Käratasin, et tsort paberi, tavai po ruskim. Loomulikult kogu kontor üllatus ja mr.Evgeniy teatas imestades:"Ma ei teadnudki, et Eestis veel vene keelt räägitakse!!!". Nüüd saime jutule. Vaja oli minna panka ja teha laevafirmale ülekanne või sularaha sissemakse. Siirdusin tagasi panga poole, libe rada järel. Pangakontoris teatati mulle rõõmsalt, et ma olen vales pangas, sularahaga tegeleb teine pank ja see asub kohe ümber nurga. Selge, läen higistan veel veidi ringi. Saanud oma paberid ja maksed lõpuks tehtud, lunastades välja laevapileti ning olles veendunud, et nüüd, selgus tõsiasi laeva väljumise kohta. Jah, seda ei teadnud ikka veel keegi. Kogu info pidavat saabuma õhtul 11-12 vahel. Selge, helistan. Ratta selga ja tuli kolvile. Kogu see kammajaa oli võtnud niipalju aega, et kell näitas reede viiendat pärastlõuna tundio. Liiklus, nagu arvata oligi, oli kordades tihenenud. Pekki, mina TAHAN Musta merre ujuma ja oma kohustuslikku külma õlut! Ma usun olevat selle endale välja teeninud. Kuna ma olen tsikliga ja kohvreid pole, otsustasin kergelt liikluses huligaanitseda. Taguotsaga on tunda kuidas amordid on erksad ning mootor urratas justkui lausudes:"Anname nüüd pähe! Vaatame, mis me suudame!"  Keerasin augu pärani. Ma tõesti pole niimoodi hullanud linnaliikluses, aga siin teevad seda kõik. Korra paugutasin mingi 70 ringis, kuskilt autode vahel läbi, mööda ka huilgavast politseimasinast, aga ruumi oli nii vähe, et ta ei tulnud mulle järgi. Kui tuleku peale kulus umbes 45 minutit 30km sõitu, siis tagasitee oli umbes 30 minuti peal. Igaks petteks tankisin ka ratta. Hotellis viskasin hilbud ümber, õlu hingasin sisse. Tuletan meelde, et väljas jätkuvalt 30+ ja päike lagipeas. Madli peesitavat juba plääzil, teatas admin. OK, otsin kollaseoid bikiine. Leitud, jutustab mingite kuttidega. Astun ligi, teretan ja tutvume. Kui suur saab olla tõeneaosus, et meie, Tartu lõhverdised, kohtame Kolubeti linnas, kahte armeenlast, kellest üks on elanud aasta Tartus ja käinud seal Sõjaväeakadeemias? Igatahes nii oli. Mina sulpsti jälle vette, siis rannale, siis vette ja jälle rannale. vees on palav, rannas veel palavam. Sõbrunemine armeenlastega lõppes sellega, et saame siis 9 paiku rannas kokku, et libiustada kerge armeenia konjak. Igatahes nii läks. Ahjaa, meie Odessa hosteli broneering oli tehtud teisipäeva peale, sest esialgselt pidi laev siis Odessasse saabuma. Ka selle suutsime läbi skype ära muuta. Nad seal hostelis on ikka super vastutulelikud. Helistamisega oli jama, sest keset Gruusiat, minnes, keeldus järsku Tele2 koostööst ja kohaliku kaardiga oleks Ukrainasse kõne olnud ilmselt overkill. Igatahes sai see tehtud. Õhtu kulges rahulikult, libistaime tõesti head armeenia konjakit, nosisime sokulaadi peale ja kuulasime kuidas must meri kohises. Puhas idüll. Tuiasime veel kergelt mööda linna. Poed on avatud ja pool 12 saab poest õlut lunastada. Seda ka tegime. Kerged õlled, siis vabandused ja paariks tunniks tuttu, sest õhtune telefonikõne mr.Evgeniyle andis kinnitust kella seitsmesest pardaleminekust. Tore, kui asjad kuidagigi laabuvad. Nüüdseks head ööd.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar