Pühapäev, 31. juuli 2016

Hüvasti, Gruusia!

Ahoi viimast korda Gruusia pinnalt.
  Äratus kell 5 nagu plaanitud, dušš, kerged snäkid, mineraalvesi, kodinad kokku, rattale ja minek. Admin veel imestas, et kas tõesti nii vara? Jah, mis teha, olenemata sellest , et lastimine ilmselgelt hilineb, võiks ikkagi kokkulepitud ajal kohal olla. Liiklus oli väga hõre ja ilm oli normaalne. Tore 30km trip. Sõitsime sadamasse ning meid tervitas seesama hästi rõõmsa olekuga tollitöötaja, kes meid ka vastu võttis nädal tagasi. Küsis midagi tripi kohta ja teatas, et nimekirja laevale minejate kohta veel pole. Soovitas meil suht lähedal olevasse kohvikusse sööma ja kohvitama minna. Mõeldud tehtud. Kohvik ise oli tegelt vist mingi 24/ baar, sest pool 8 hommikul väga paistes nägudega tüübid libistasid õlut. Tellisime kohvid ja mingi muna. Muna toodi koos kahe suure viilu lihalõikudega ja hunniku vorstidega. Ilmselgelt nad lihaga siin ei kooneda. Kohv oli keskmist sorti, aga see võis ka olla hommiku mõju. Kell 8 olime sadamas tagsi ja seekord saime sisse. Nimekirjad kohal ja kõik laabus. Laevale saabus umbes 10 rekkat, üks raudteevagun ja mõned autod. Kirjade järgi on laevas 20 ringis reisijaid. suht tühi seega. Muidugi on tegemist sarnase laevaga, aga nimeks Kaunas. Esimese üllatusena laevas olid kõikjal asetsevad eesti keelsed sildid.

Tegemist vana DFDS Seaways laevaga, mis ilmselt paldiskist startinud kunagi. Madli keeras kuni passikontrollini magama ja mina lihtsalt uimerdasin tugitoolis ja mõtlesin. Iga asi saab kord otsa. Ja eriti kuirb kui see asi on hea. Olenemata sellest kas ta on siis koogitükk, või lutsukomm, või tore reis võõral maal. Mingi kerge klomp kerkis kurku. Ma isegi ei tea miks. Koduigatsus on kergelt tulemas ja ilmselt on hirmutav see 2000km mis nüüd võimalikult kiirest tuleks maha uhada. Kui passid kontrollitud, templid sees, et me enam Gruusias ei asu ning laev lahkus, läksin ma laevalaele selle toreda maaga vaikselt hüvasti jätma. Need inimesed, nende võrratu külalislahkus, tohutu temperament ja samas ka energia, kui nad asju teevad, samuti suhtumine, et savi, küll saab tehtud ja kõige üllatuseks saabki, teeb nukraks. Ma ei tea miks. Kindlasti jääb meist mõlemast mingi osa Gruusiasse, maale, mis vastas täpselt kirjeldatule ning oli samas nii erinev kõigest mida me kuulnud olime. Seda kogeda, peab siin ise ära käima. Ma siiralt loodan, et see polnud meie viimane kord, sest Tbilisi turg puhta avastamata ning suured kohad polegi 1-2 päeva hängimise jaoks. Need maitsvad hommikusöögid, kohustuslike khatchapuridega, need imehead limonaadid ning pidevalt kaunis vaade, ükskõik mis suunda sa siis vaatad. See on uskumatu maa. Imekaunis ja samas nii lihtne oma inimeste ja loodusega. Armastame seda kohta, kuid nüüd algab kodutee. Loodan, et te saite sama liigutatud, kui meie. Kui mitte, siis ma lihtsalt ei oska neid tundeid sõnadega edasi anda. Vähemalt lustakad delfiinid saatsid meid teel eemale sellest imetoredast kohast. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar