kolmapäev, 27. juuli 2016

Kakheti highway

Ahoi. Ärkamine, hommikusöögi sissetorkamine. Kuna tuba oli konditsioneeriga, siis oli meil paksude kardinate taga kena 19 kraadi. Paras magamiseks. Hommikul, minnes rõdule pesusid ära tooma, oli tunne, et nagu oleks keegi väljast virutanud sulle sooja pehme svammiga. 28 kraadi õues ja päike säras täiega. Kohutav ilm.   Pistsime sisse mõned pirnid, mille me eelmine õhtu olime soetanud. Madli kõht tegi selle peale arrgrrrr. Tõlkes võis see tähendada ilmselt, et mis pirn, kus mu khachapuri on? Hotelli 5ndal korrusel oli restoran, kus sai täitsa tavalist euroopapärast rootsi lauda. Keedumunad, porgandisalat ja mingit sodi oli veel. Kohvi on neil suures osas kahte sorti, türklased ja lahustuvad. Kui kangesti otsida, siss Lavazza on täiesti esindatud. Igatahes sai hea. Maksis 10lar per kärss ja 2 lari mutile, kes meid kohvikusse juhatas. Tipi andmine ilmselt siin on suht tavaline, kuigi igal pool antakse hästi täpselt tagasi. Muidugi arbuusimüüjad mitte, sest nemad arvutavad kopikad enda kahjuks. Võtsime õhtul igaks juhuks ühe 6kg arbuusi, maksis 1.83 ja tagasi saime 20 kopikat. Nii see käib. Tingimine hotellides on täiesti ok.  Alustasime on kadalippu sellega, et tahtsime jõuda Tbilisi turule. Peale seda, kui olin remontinud korruse interneti, saime mingitki aimu, et kes ja kus võiks olla. Madli kangesti tahtis mingit kohaliku kangast saada. Suund sisse ja minema. Muidugi sellesse hommikusse liiklushullusesse. Pidime navi järgi põhimõtteliselt minema teiasele poole linna. Kohale jõudes avastasime mitte kohaliku bazaari, vaid Tbilisi kõige suurema ostukeskuse. Hea Küll, siin ikka keegi teab, et mis ja kuidas. Seletused saadud, kontrollitud veel turvameestelt ja teele. Olime 15 km valesti sõitnud. Loomulikult suundusime tagasi Tbilisi liiklusesse. Adrenaliini voolas nagu higi, sest vahepeal oli temperatuur tõusnud 32 kraadini varjus. Ekselde oma tunnikese, ning iga nurga peal teed küsides, suutsime ühest tanklast lõpuks leida inimese, kes tuvastas kaardi peal olulise sihtpunkti, Dünamo staadioni. Peale seda läks asi libedalt.  Turg oli meeletu. Selle läbikammimiseks peab võtma mitu päeva. Meenutas kergelt vana Sepa turgu Tartus, aga suurusjärgult 20 korda suurem. Selle suurus on mitu kvartalit. Algab igasuguste juurikate ja maitseainete müümisega. Muide maitseaineid müüakse umbes 10 liitristest pangedest väikse kopsikuga, täpselt niipalju, kui parasjagu vaja läheb. Siseruumides oli nii telefone, kelli, mänguasju, parfümeeriat ja riideid. Me ilmselt korra eksisime isegi selles asjas ära. See lihtsalt on nii suur ja nii tihedalt täis topitud.  Edasine reisiteekond Viis meid Kakheti poole. See peaks olema Alazani oru mingi piirkond. Kogu see org on Gruusia veinitootmise süda. Loomulikult saime nüüd veelkord läbi Tbilisi liikluse surfata. Tekkis selline mõte, et kui te Tbilisis tahate näha nii lõbustusparki, kui ka loomaaeda, siis rentige auto ja liigelge sellega linnas. See teeb välja nigut loomaaed lõbustuspargis. Igatahes ellu me jäime. Muidugi signaalitamine käib kogu aeg. Lihtsalt sellepärast isegi, et te olete ju tsikliga - tuut! Kulgedes mööda Kakheti kiirteed(ma tõesti ei tea miks ta kiirtee on) sõitsime me mööda ka siis eelpool otsitud päris turust. Selle nimi on Lilo Mall või Lilo Market. Kakheti Highway ääres on seda ilusti näha. Sellest pole võimalik mööda sõita, see tähendab, sest see on sama suur kui väiksem küla. Niikaugele kui silm ulatus, ainult müügitelkide katused. Me panime sealt minema. Tänaseks aitas.  Suunaks sai võetud Telavi nimeline linn. Huvitav on see, et mägedesse jõudes alaneb bensiini hind. Siin on see kuskil 1.30 lar liitri eest, mis eurodes on 0,5eur liitri eest umbes. Kannatab kärutada küll.  Telavi peaks olema Alazani oru ühes otsas ning siit algab ka Gruusia veinitee. Muidugi navigeerisime kuskil külade vahel ja ekslemise tulemusena suutsime ka niiöelda kruusateele sattuda. Kruusaks seda nimetada ei saa, sest kruusa sees on ka liiva, aga see oli puhas kiviklibu. Madli kartis küll, et siia me sureme, aga tänu ratta võimekusele läks kõik ladusalt. Teed Gruusias on suures osas head ja väga head. Kõnniteed lihtsalt võivad järsku otsa saada. Enne Telavi nägin mina mingi 5-6 Family Wine Factory suurt mõisalaadset ehitist. Ja kogu teeäär on täis viinamarjaistandusi. Noh natuke maisi kah vahepeale. Telavisse sissesõidul näitas navi väikest hotelli. 30lar ruum kahele kõlas nagu plaan, sest väsimus hakkas tulema ja egas õhtugi kaugel olnud. Kell pool 9 on siin ikkagi veel suht valge, aga 9 juba kottpime. Tassisime endale paar snäkki, arbuusi vett ja pudeli kohaliku õlut ning lötutasime niisama. eks näis mis homne toob. Plaan jääda siia veel üheks ööks, sest veiniteel peaks ära käima ja parimad chachad pidavat kah siinamail olema.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar