Kolmapäev, 3. august 2016

Viimane peatükk

Ahoi. viimast korda siis selle reisi jooksul. Oleme nüüd õnnelikult tagasi. Twinnipoeg käitus suurepäraselt nagu ühele seda masti motikale kohane. Bensiinist tegime plärinat 5300 km ulatuses ning kokku lõime laiaks umbes 1300 Eesti uut rubla. Kurva sündmuse tõttu kodus katkes jutulõng tagasiteel. Päikest.

Pühapäev, 31. juuli 2016

Tagasiteel Odessas.

Laev kulges alguses käbedalt. Ümber Krimmi nurga põrgatades võttis hoo maha ja jäigi tiksuma. Kuna muud teha polnud ja päike oli erakordselt ahvatlev, siis põlesime mõlemad laevalael ära. See käis kuidagi hirmus ruttu, kuigi olime päiksekreemoga kokku mäkerdamud teineteist. Jah delfiinideparved solberdasid ümber laeva ning kõik tundus sujuvat. Kolm korda päevas süüa ja lihtsalt lebotada. Vahtisime vahepeal kaarti ning mul hakkas kuri kahtlus hinge ronima, et sellise kiirusega me küll õhtuks sadamasse ei jõua. Asja uurinud tuli vastus, et jah kell 3 öösel jõuame. Ja alles siis hakkab tolliformaalsus ja muu pudru. Muidugi tuli passikontroll laeva ja lootus kasvas, et kas tõesti saamegi veel magada enne hommikut. Võta näpust, ei olnud see sugugi nii ladus. Ühes majakeses tuli registreerida ratas ja juht, siis sõita teise majakesse ja registreerida, et ratas ja juht on registreeritud. Järgnevalt tehti mingist dokumendist 6 koopiat ja pidi edasi minema nendega esimesse majja. Seal selgus passikoopia ja tehnilise passikoopia puudumine. Jooksuga teise majja. Majakeste vahe umbes 300-400 m. Paludes koopiamasina kasutamist, hakkasid mutid lõugama, et nemad ei pea tegema neid ja see tüüp on jälle saatnud rumalad turistid niisama sinna. Tehtud need koopiad said. Tagasi majakesse nr1. Küsiti, kaua me Ukrainasse jääme ja kas me kasutame seda transiitmaana. 2 päeva ja jah. Saime 10 päeva aega riigist lahkuda. veel kontrolliti, et ratas oleks vormistatud ikka ja kuidas saab olla ratta nymber ainult kaks numbrit ja kaks tähte. igatahes laabus seal kah lõpuks. Seega saime õiguse minna majakese teisele korrale, kus veel pabereid ja pitsateid kahes kabinetis ning siis lubati meil lahkuda sadama territooriumilt. Kogu jama peale oli kulunud 2,5 tundi. Väljas hakkas juba valgeks minema ja me tegime plaane, et kui see asi jätkub, siis Odessast poest läbi ja kohe minema. Sõitsime väravasse. Kuna planketile ei olnud Madli nime kirjutatud, selgus, et tema peab minema väravast välja jalakäigu teed pidi. Ma juba kartsin, et mis nüüd. Lahke väravavaht teatas aga, et see on siinsamas. Vaatas siis minu pabereid, neist kuuest koopiast oli viimane alles, ning teatas ühe pitsati puudumisest. Mul läks jalust nõrgaks. Selgus aga, et keegi saab sealt majjakesest nr1 pärast räigelt vastu pead ja nad saavad mind rattaga välja lubada. kell oli pool 6 hommikul. Uuris veel, et kas meil alkot on. Toll uuris seda kah ja lõi käega kui kahte veini nägi. Värava tüüp teatas, et tegelikult mingit alkot Ukrainasse tuua ei tohi, aga las jääb. ja saimegi minema. Jäi sõita veel viimane 20km öömajani, sest otsustasime ikkagi natuke magada. Linn puhkas alles kui me hirmsa hooga sealt läbi tuhisesime.  Meie üllatuseks oli hosteliperenaine kell 6 hommikul tänaval. Tegelikult ootas ta mingeid tüüpe kes tahtsid tuba näha, aga me sattusime just siis peale, kui ta oli ennast välja ajanud. Ja nii me tutu keerasime. Praegu on kell 8, magada ei saa, sest päikesepõletus teeb kergelt valu ning linn on ellu ärganud. Madlile annan veel aega tukkuda ja siis algab juba kodutee. Loodame, et üllatusi ei juhtu.  

Hüvasti, Gruusia!

Ahoi viimast korda Gruusia pinnalt.
  Äratus kell 5 nagu plaanitud, dušš, kerged snäkid, mineraalvesi, kodinad kokku, rattale ja minek. Admin veel imestas, et kas tõesti nii vara? Jah, mis teha, olenemata sellest , et lastimine ilmselgelt hilineb, võiks ikkagi kokkulepitud ajal kohal olla. Liiklus oli väga hõre ja ilm oli normaalne. Tore 30km trip. Sõitsime sadamasse ning meid tervitas seesama hästi rõõmsa olekuga tollitöötaja, kes meid ka vastu võttis nädal tagasi. Küsis midagi tripi kohta ja teatas, et nimekirja laevale minejate kohta veel pole. Soovitas meil suht lähedal olevasse kohvikusse sööma ja kohvitama minna. Mõeldud tehtud. Kohvik ise oli tegelt vist mingi 24/ baar, sest pool 8 hommikul väga paistes nägudega tüübid libistasid õlut. Tellisime kohvid ja mingi muna. Muna toodi koos kahe suure viilu lihalõikudega ja hunniku vorstidega. Ilmselgelt nad lihaga siin ei kooneda. Kohv oli keskmist sorti, aga see võis ka olla hommiku mõju. Kell 8 olime sadamas tagsi ja seekord saime sisse. Nimekirjad kohal ja kõik laabus. Laevale saabus umbes 10 rekkat, üks raudteevagun ja mõned autod. Kirjade järgi on laevas 20 ringis reisijaid. suht tühi seega. Muidugi on tegemist sarnase laevaga, aga nimeks Kaunas. Esimese üllatusena laevas olid kõikjal asetsevad eesti keelsed sildid.

Tegemist vana DFDS Seaways laevaga, mis ilmselt paldiskist startinud kunagi. Madli keeras kuni passikontrollini magama ja mina lihtsalt uimerdasin tugitoolis ja mõtlesin. Iga asi saab kord otsa. Ja eriti kuirb kui see asi on hea. Olenemata sellest kas ta on siis koogitükk, või lutsukomm, või tore reis võõral maal. Mingi kerge klomp kerkis kurku. Ma isegi ei tea miks. Koduigatsus on kergelt tulemas ja ilmselt on hirmutav see 2000km mis nüüd võimalikult kiirest tuleks maha uhada. Kui passid kontrollitud, templid sees, et me enam Gruusias ei asu ning laev lahkus, läksin ma laevalaele selle toreda maaga vaikselt hüvasti jätma. Need inimesed, nende võrratu külalislahkus, tohutu temperament ja samas ka energia, kui nad asju teevad, samuti suhtumine, et savi, küll saab tehtud ja kõige üllatuseks saabki, teeb nukraks. Ma ei tea miks. Kindlasti jääb meist mõlemast mingi osa Gruusiasse, maale, mis vastas täpselt kirjeldatule ning oli samas nii erinev kõigest mida me kuulnud olime. Seda kogeda, peab siin ise ära käima. Ma siiralt loodan, et see polnud meie viimane kord, sest Tbilisi turg puhta avastamata ning suured kohad polegi 1-2 päeva hängimise jaoks. Need maitsvad hommikusöögid, kohustuslike khatchapuridega, need imehead limonaadid ning pidevalt kaunis vaade, ükskõik mis suunda sa siis vaatad. See on uskumatu maa. Imekaunis ja samas nii lihtne oma inimeste ja loodusega. Armastame seda kohta, kuid nüüd algab kodutee. Loodan, et te saite sama liigutatud, kui meie. Kui mitte, siis ma lihtsalt ei oska neid tundeid sõnadega edasi anda. Vähemalt lustakad delfiinid saatsid meid teel eemale sellest imetoredast kohast. 


Viimane päev Kolubetis.

Ahoi jällegi. Ärkasime Borjomis kodumajutuses. Türgi kohv ja värskelt küpsetatud khachapuri laual, loomulikult gruusia kurgi-tomati salat ning muu kohustuslik traditsioonilisele hommikusöögile. Väga maitsev jällegi. Kõtupunud mämmi täis pigistatud, korjasime kodinad kokku ja asusime Kolubeti poole teele. Teadaolevalt on pühapa viimane päev gruusias, sest siis läheb laev. Tuju hea, paak kütet täis ja tuld. Suurem osa Borjomi-Batumi teest on ikka korralik mägedes kallutamine. Serpentiine pole, küll aga tee ise lookleb mööda mäekülgesid. Vaated loomulikult hingematvad. Kolubetis otsisime üles Hosteli, milles me korra olime juba viibinud ning loomulikult teretati meid, kui omasid. Suur neljane tuba anti poole hinnaga ja muud hüved. Igaks petteks helistasin mr. Evgeniyle, et kindel olla laupäevases piletite lunastamises ja palju raha peab haarama ja muu selline. Olime neljapäeval talle juba helistanud ning saanud vastuseks täpselt null infot laeva väljumise kohta või mille iganes pihta. Ja siis läks toredaks. On reedene päev, kuurortlinn ja kell 3. Esiteks selgus, et laev ei välju mitte pühapa vaid laupa (sinna raisk läks meie plaan vedeleda terve päev Musta mere rannas), ning pealegi algab laevale mineks hommikul kell 7. Arvatavasti. Seega kontor on veel 2 tundi avatud, kas ma saan KOHE ilmuda Batumisse? Öeldud tehtud. Ratas käima. Õnneks olin kohvrid ja suurema osa sodi juba hotelli virutanud. Kes on käinud, see teab, mis on liiklus reede pärastlõunal musta mere rannikul Gruusiinide maal. Igatahes ma sõitsin vist kõigist mööda. Suutsin ennast keset Batumit peaaegu õigesse kohta parkida. Helistasin ning uurisin asukoha kohta uuesti. Rõhutan, et kogu vestlus käis inglise keele. Ja mr.Evgeniy ei olnud selles kõige osavam. Ta ei suutnud uskuda, et kuidas ma UKRFerry logot ei suuda ukse peal näha. Astus tänavale ja nii me esmalt kohtusimegi. Tõesti, see logoga uks oli täitsa olemas, suurte türgi ja muude restoranide vahel, muidugi see ei loe, et ta suht varju sinna jäi. Igatahes pisteti mulle pihku paber, summaga mis tuleb ära maksta. Uurisin, inglise keeles muidugi, et kas toon raha, mille peale sain jaatava vastuse. seadsin sammud nende kordinaatide järgi antud panga poole ning raha näpus jooksin õnnelikult kontori poole tagasi. Väljas oli 33 kraadi sooja ja minul muidugi tsiklipüksid jalas. Päike lajatas lagipähe. Ma usun, et ringi liikudes sellises varustuses ja sellise ilmaga, jäi minust higine rada maha. Noh nagu tänavakastmisauto, või midagi sarnast. Saabudes kontorisse, raha ja tsekk ilusti näpus, hakati ikka suht avalikult minu üle naerma. Mr.Evgeniy üritas uuesti seletada midagi inglise keeles. Käratasin, et tsort paberi, tavai po ruskim. Loomulikult kogu kontor üllatus ja mr.Evgeniy teatas imestades:"Ma ei teadnudki, et Eestis veel vene keelt räägitakse!!!". Nüüd saime jutule. Vaja oli minna panka ja teha laevafirmale ülekanne või sularaha sissemakse. Siirdusin tagasi panga poole, libe rada järel. Pangakontoris teatati mulle rõõmsalt, et ma olen vales pangas, sularahaga tegeleb teine pank ja see asub kohe ümber nurga. Selge, läen higistan veel veidi ringi. Saanud oma paberid ja maksed lõpuks tehtud, lunastades välja laevapileti ning olles veendunud, et nüüd, selgus tõsiasi laeva väljumise kohta. Jah, seda ei teadnud ikka veel keegi. Kogu info pidavat saabuma õhtul 11-12 vahel. Selge, helistan. Ratta selga ja tuli kolvile. Kogu see kammajaa oli võtnud niipalju aega, et kell näitas reede viiendat pärastlõuna tundio. Liiklus, nagu arvata oligi, oli kordades tihenenud. Pekki, mina TAHAN Musta merre ujuma ja oma kohustuslikku külma õlut! Ma usun olevat selle endale välja teeninud. Kuna ma olen tsikliga ja kohvreid pole, otsustasin kergelt liikluses huligaanitseda. Taguotsaga on tunda kuidas amordid on erksad ning mootor urratas justkui lausudes:"Anname nüüd pähe! Vaatame, mis me suudame!"  Keerasin augu pärani. Ma tõesti pole niimoodi hullanud linnaliikluses, aga siin teevad seda kõik. Korra paugutasin mingi 70 ringis, kuskilt autode vahel läbi, mööda ka huilgavast politseimasinast, aga ruumi oli nii vähe, et ta ei tulnud mulle järgi. Kui tuleku peale kulus umbes 45 minutit 30km sõitu, siis tagasitee oli umbes 30 minuti peal. Igaks petteks tankisin ka ratta. Hotellis viskasin hilbud ümber, õlu hingasin sisse. Tuletan meelde, et väljas jätkuvalt 30+ ja päike lagipeas. Madli peesitavat juba plääzil, teatas admin. OK, otsin kollaseoid bikiine. Leitud, jutustab mingite kuttidega. Astun ligi, teretan ja tutvume. Kui suur saab olla tõeneaosus, et meie, Tartu lõhverdised, kohtame Kolubeti linnas, kahte armeenlast, kellest üks on elanud aasta Tartus ja käinud seal Sõjaväeakadeemias? Igatahes nii oli. Mina sulpsti jälle vette, siis rannale, siis vette ja jälle rannale. vees on palav, rannas veel palavam. Sõbrunemine armeenlastega lõppes sellega, et saame siis 9 paiku rannas kokku, et libiustada kerge armeenia konjak. Igatahes nii läks. Ahjaa, meie Odessa hosteli broneering oli tehtud teisipäeva peale, sest esialgselt pidi laev siis Odessasse saabuma. Ka selle suutsime läbi skype ära muuta. Nad seal hostelis on ikka super vastutulelikud. Helistamisega oli jama, sest keset Gruusiat, minnes, keeldus järsku Tele2 koostööst ja kohaliku kaardiga oleks Ukrainasse kõne olnud ilmselt overkill. Igatahes sai see tehtud. Õhtu kulges rahulikult, libistaime tõesti head armeenia konjakit, nosisime sokulaadi peale ja kuulasime kuidas must meri kohises. Puhas idüll. Tuiasime veel kergelt mööda linna. Poed on avatud ja pool 12 saab poest õlut lunastada. Seda ka tegime. Kerged õlled, siis vabandused ja paariks tunniks tuttu, sest õhtune telefonikõne mr.Evgeniyle andis kinnitust kella seitsmesest pardaleminekust. Tore, kui asjad kuidagigi laabuvad. Nüüdseks head ööd.

Neljapäev, 28. juuli 2016

Tähelepanekud

Ahoi, unimütsid. Enne kui meelest läheb siis mõningad tähelepanekud.
  Bensiin on siin mitte numbritega, aga regular, premium ja mingi super. Vastavalt siis 92, 95 ja 98. Regulari saab igalt poolt, premium tüüp igas tanklas pole. Samas regular, ehk 92, on minu vanale hobusele küll mõjunud suht heasti. Hinnad kõiguvad. 1.30nest kuni 1.75. Hinnad siis larides(jagage 2.5). Kvaliteet niipalju pole kõikunud. Ja tanklaid on palju. Tegelikkuses janusse ei jää sõiduk kuskil.Igas tanklas kaardimakset pole, samas suht paljud seda ikkagi omavad, kuigi ei ole selle kohta miskeid märke. Teenindavad tankijad, kes ainukesena suudavad üldse tankuri mingi kiibi abil käevitada. Esmalt tahavad muidugi raha näha, või veel parem kätte saada, siis tangivad ja annavad tagasi. Mina olen tavaliselt raha näidanud ja siis täis paaki küsinud. Töötab kah.    
  Taksondus. See on omaette teema, millest võiks keegi uurimistöö teha. Taksot sõidetakse siin kõigega, jah absoluudselt kõigega. Ma ei imestaks, kui seda teeks ka eesliveokid ja jalgrattad. Oli juhus kus mingis mägilinnakeses ülesmäge veeredes järsku meie ees täitus tee paksu õlivinguga. Kohe nii paksu, et võttis silma märjaks. Selle põhjustajani jõudes, oli tegu mingi madudeaegse ziguliga, mille absoluudselt igast august, kaasaarvatud esituled ja rattakoopad, tõusis paksu sinist õlisuitsu. Juht ise arveldas samal ajal kliendiga. Tundus, et sinna see masin maha põles. Ja see polnud ainuke selline logu. Turvavööd vanades raibetes on ilmselt selleks et uksed kinni püsiks. Ja taksojuhte on palju, oioi kui palju. Loomulikult on kõigil kiire ning ilge nõelumine käib. Autodel tavaliselt puuduvad pamperid, ehk siis plastmassist põrkerauad. Metallist jurakad on küljes, millele plastklambriga numer külge venitatud.    
  Möödasõitmine, kui rahvussport. Kulgedes stabiilselt 110 kiirteel jäävad sulle tahes tahtmata autod ja ka rekkad jalgu. Kuigi peab tunnistama, et Gruusias rekkad mitte 90ne peale piiratud pole. Olen ise 110nega rekkal sabas sõitnud. Seega arvestada tuleb möödasõitudel, et need loomad ikka kiiremini kulgevad. Seega jalgujääjatest mööda ja esimesse ritta tagasi. Kohalik ilmselt seda ei salli, sest mõne aja pärast kogu seltskond, rekkad välj arvatud, uhavad sinust 130-140 rauas mööda, et siis mõne aja pärast jälle 100ga tiksuda. Ja nii terve tee. Nujah, pikad otsad on ju igavad, kuidagi peab ennast lõbustama. Ja möödasõitmine ning muidu "tõmblemine" on igal pool, linnad, mägiteed, maanteed. Samas kõik tuututavad ja annavad märku ja kuidagi niimoodi saavad ikkagi hakkama.         Ford Transit. Gruusia rahvusbuss. Eriti, kui kapott on musta kunstnahaga üle löödud. Neid on siin ilmselt 90% kogu tehase toodangust. Ma pean silmas neid 90nendate kaste. Suitsevad kui põrgulised ja on tavaliselt silmini rahvast täis. Nendega süidetakse marsat. Erinevate linnade vahel. Mingisugused kellaajad on küll olemas, et kes ka kuna, aga need on lihtsalt mingid numbrid, mida bussijuht ei pea teadma. Batumist olla marsa väljunud 2,5h hiljem, sest veel oli vabu kohti ju. Arvestades liiluse aktiivsust, ikkagi tundub, et inimestel on aega. Muide tähelepanek selline, et autodega vist lihtsalt sõidetakse. Ajaviiteks. Linnas edasi tagasi ja väiksemates kohtades paari huvipunkti vahet. Kuidagi samad autod kogu aeg kulgemas. Telavis oli üks tsikkel ja see tiirutas küll 6 korda mööda linna peatänavat, sel ajal kui me sööki mugistasime. Igatahes alati on kuskil üks Ford Transit. Muide eriti pop on siis, kui uhked märgid on küljes. Näiteks olen näinud Dodge logodega Sprinterit. Ford Transit 323(number oli meeletult 3-seeria BMW sarnane). ja teisi selliseid imesid.        Grusiinid on kõige selle juures väga praktilised. Heinavedu on tehtud universaal Mercedesega, Ford Transitiga, mille tagaustest olid lauad välja pistetud, et heinapalle saaks veel rohkem peale. Samuti oli katusele laotud meeletu kuhi heina. On täiesti tavaline näha sõitmas Volgasid, mille on katuseraam pikendatud auto pikkusieni. Loomulikult on tavaliselt see mingit kaupa täis. Kupee Mersuga veeti mingeid 5-6 meetriseid torusid nii, et toruotsad olid mõlema poole akendest sisse pistetud ning torud ise moodustasid uhke kaare auto kohale. Esimese asjana vaatasin, et nüüd on küll kergelt tuuninguga liiale mindud, aga tegelt oli tegemist puhtalt praktilise vajadusega.         Telefon. Tele2 roaming loobus koostööst kuskil Gori kandis. Peale seda teatab, et kõik võrgud on võõrad. Diil pole peale EU-st lahkumist ühtegi servist teinud. Meie võtsime Gruusias kohaliku kõnekaardi. Sellega kaasneb mingi gruusiakeelne leping, mille me ilmselt ära raamime. Kaart ise maksab 2 lari, kohalik minutihind on 7 tetrat minut, sõnum 24 tetrat. Tetra siis nigut meile sent. Igatahes telefonioperaatoriga võtan ma tagasisaabudes ühendust ja üritan uurida, et mis jant on. Kohalik suhtumine on ikka igal pool tavaliselt, et ah kuidagi ju ikka saab ning kummalisel kombel kuidagi saabki. Palju toredam on ju sõpradega veini juua, kui mingit neetud lage pahteldada, või mingt muud nõmedust teha, mis tehakse ainult toreduse, mitte vajaduse pärast. Praktiline peab olema. See on selle maa üks võlusid.
  Kehaline kontakt on eneseväljenduse ja suhtlemise juures grusiinidel iseenesestmõistetav. Põhjala inimeste jaoks võib selline emotsioonide väljendamine tunduda veider ja isegi ebamugav, aga grusiinide puhul on kallistused,põsemusid ja üleküllav hoolitsev suhlemine normaalsus ning kummaline on nende jaoks hoopis see kuidas meie eestlased tänaval tuttavat kohates külmalt noogutame või emotsioonitu "tere" välja pressime.
  Soorollid on grusiinidel üsna konkreetselt paigas. Laupäevased praasnikud toimuvad reeglina meeste seltskonnas, reglina on olemas lauaisa, kes hoolitseb toostide eest ja valab veinid välja. Tema on ka inimene, kes otsustab kuna pidu lõpeb ning see ei kuulu vastuvaidlemisele. Naised selle peo juures hoolisevad, et söögid oleks laual ja mehed väga ülemeelikult ei käitu. Naise kohus on mehele süüa teha, kodu korras hoida ja laste eest hoolitseda. Mees aga loob võimalused, et majapidamine toimiks, ühesõnaga- teeb tööd. Mitte, et naised ei teeks tööd, see lihtsalt pole neil primaarne. Taksojuhid, hotellipidajad, kauplejad, bensiinijaamatöötajad-99% mehed. Võrdõiglusvolinikud saaksid siin kere peale, kui naiste ja meeste võrdsusest tuleks jahuma. Samas oli situatsioon Tbilisi hotellis, et kui tingimiseks läks hinna üle, siis lõpliku hinna tuli ütles majaperenaine. Mees ennast sellesse vaidlusesse ei seganud.     Kui midagi meenub, või miskit vahvat peaks pildile jääma siis ma siia selle ka põsti panen
  Sitikad. Gruusias puuduvad igasugused sitikad. Nägime vist kolme kuni nelja kärbest kogu reisi jooksul. Moskiito, kui termin, minu arust nende sõnavarast puudub.

Tadaa, Kaukasus!

Ahoi, kaasaelajad.
  On tore hommikuti ärgata, kui aknast esimese asjana paistavad aknast Kaukasuse mäetipud. Eriti tore veel siis kui nad ikka paistavad. Vastasel juhul võib asi keskmisest vesisemaks muutuda. Alazani org asub Kaukasuse mäeahelikust lõunas ning lookleb koos samanimelise jõega. Kogu seda piirkonda nimetatakse Kakheti ja see ongi Gruusia veinitootmise süda. Loomulikult tehakse seda veini kõikjal gruusias, sest kombed on sellised, aga Kakheti piirkonnas on kõige viljakamad mullad ning kõige paremad viinamarjasordid. Väidetavalt olla ka omaaegse vene tsaari veinid siitmailt pärit. Wine road ehk veinitee siis vastavalt orgu läbiv ning samas peaaegu kõiki suuremaid veinitootmisi ja veinikeldreid hõlmav niiöelda riiklik kultuuriprojekt. Natuke sedamööda ka kulgesime. Käidud sai ka Shumi nimelises veinitehases. Tavaline turistikas, näete siin muuseum ja seal veinivaadid jne jne.
Shumi siis  üks vähestest suurematest, mis enda reklaamimise eest ja veini degusteerimise eest raha ei küsi. Muud tahavad ikka 15 lar per kärss ja üles. Oleneb siis suurusest ning asukohast. Sisse astudes mingi kohalik tüüp kohe küsis, et egas ma Azerbajaanis pole käinud lähiajal, ma muidugi vastasin eitavalt ja et mis siis? Ma olla tuttav nägu, ilmselt kohtus minuga Azerbajaanis. Normaalne suhtumine. Eelnimetatud veinimõis asub tegelikult Telavi linnast 8km kagus. Hea lihtne minna. Telavi infopunkt kah kangesti lahkesti on nõus sulle infot jagama kogu selle kamba kohta, kes märjukest vaaritab. Veiniteel ringi uidates ja ka eelnevalt kruusale eksides oli näha, et igas majapidamises ilmselt mingi pott mulksub kuskil ja pressitud viinamarja jääkidest hoogsalt chachat vorbitakse teha. Ilmad on palavad, viinamari suures osas kasvab ise ning siis polegi muud teha, kui omasuguste taatidega tänava ääres veini rüübata ja aega surnuks lüüa. Samas hoiavad ju naised maja niiehknaa korras ning söögi soojas. Krahv teadis rääkida, et kui lauale jääb midagi järgi, siis on see austuse märk, et nad on sind jõudnud piisavalt sööta. Tore komme, eriti kui interneti avarustest suudavad inimesed välja kaevata, et Gruusias on nälg ning külla tulles otsustavad oma 5kg makarone kaasa võtta. Naera puruks, ausõna.  
Nagu ennist mainitud sai, siis tore on ärgata, kui aknast mäed paistavad. täna hommikul ei paistnud. Suisa vihma sadas. Aknal kõõludes oli küll tunne, et jahedamaks on läinud peale seda, kui pilverüngad ikkagi on suutnud ronida üle mäeaheliku, aga jõudes kohvritega rattani, oli nahk seljas märg ja pardakompuuter teatas 26 kraadist varjus. Iseenesest on see tõesti alla 30 ja võib suht jahedaks pidada, eriti kui päike otse pähe ek küta.  Sedakorda siis võtsime suuna Borjomi linna peale. Midagi kuulsat peab ju ka ära nägema. Asub see linnake Tbilisi ja Batumi vahel ning on iseenesest suurepäraste vaadetega superilus linn. Paikneb sugaval orus, ümberringi väga ilusad mäed. Sõidu ajal just mõtlesin, et mina kes ma korduvalt olen Munamäe jalamil käinud ja ohand seal et oioi, siis praeguses olukorras ei suuda seda ilu ei kaamerasse ega juttu talletada. See lihtsalt on vaatamist väärt. Aeg ajalt jääd seisma ja naudid vaadet. 
  Telavist saab Tbilissise kahte teed mööda - pikem, ümber lõunapoolse mäeaheliku, mida mööda me tulime ja lühem, üle mäeaheliku, mida mööda me lahkusime. Loomulikult sai jälle pilves oldud ja serpentiine paugutatud. Ikka juhtub ju libedaga pilves sõites äpardusi ning nii ka meie ühele sellisele sattusime.
Kuidas ta sinna sedapidi külili sai, ma ei tea. Tagaratas veel käis ringi sel ajal, kui meie saabusime. Loomulikult tõttasime appi. Seda tegid vist absoluudselt kõik liiklejad seal. Juht oli käest verine. Hiljem nuputasin välja, et see vigastus tuli seetõttu, et kõik sõidavad siin käed aknast väljas. Kui autos on viis inimest, siis akendest on väljas miinimum viis kätt. Vahest ka jalad ja muud jupid.  Kulgemine mööda navigaatori otsitud radasid, viis meid õnnelikult tänase päeva sihtkohta - Borjomi linna.
Esimene elusolend, kes meid nii kuulsas kohas tervitas oli äraarvamatult räpane koer. Isegi ta keel oli räpane.
Muidugi, tee peal sadas vihma. Oli kaugele näha kuidas sadu ja pilved napilt enne meid kogu ala üle ujutasid. Me sellesmõttes pääsesime kerge vihmaehmatusega. Aga ilmselgelt see koer mitte. Ja, et olukord täisväärtuslikum oleks, siis ilmselgelt oli ta poris püherdanud ja siis ennast ilmselt lakkunud.  Esimesena sai linnas jälle üles otsitud infopunkt. Muide me olime enne kangesti rumalad, et me ei ole kasutanud lihtsat viisi info hankimiseks - küsige ja teile vastatakse, või otsitakse inimene, kes vastab. Igatahes infopunktis sai lagedale tuldud sooviga saada odav majutus, mille peale telefonikõne ning meid pisteti 20 lar per kärss kellegi tuppa. Hommikul antakse süüa kah. Edasine oli juba puhas meelelahutus. Turismikaart ning kohalik meeleolupark koos borjomivanniga. Uskumatu aga tõsi. Mineraalvesi tõuseb pinnale ja on mingi 35 kraadi soe. Välja on ehitatud terve kompleks lõbustusparkidega ning kui sealt edasi 20 minutit jalutada leiategi ennast basseinide juurest, keset suht sügavat metsa.
Vesi antud bassudes on 30 kraadi. loomulikult sumasime sinna sisse ning enne mitut tundi välja ei tulnud. Lihtsalt ebamugav on kui õhutemp on ainult 24 ja vesi 30. Kogu aeg voolab puhast sooja vett peale. Hiiglama mõnus. Tasus sajaga seda käimist ära.
Pidi olema ka ravitoimega ja muud jutud. Kergelt gaseeritud ta igatahes oli, sest kogu kere kattus tillukeste mullidega. Varsti olime nigut väikesed lapsed, krimpsus. Aga hiiglama hea oli küll. Tagasiteel süvenesime rohkem parki. Park ise on kahes osas. Tagumine, bassudega, ja looduslik ning esimene, puhas laste ja lõbustuspark koos turuga. Muide meie kahea peale läks see pargi päevapilet maksma 1 lar, ehk 20 eurosenti. Müüdi seal kõike. Kaasaarvatud koduvein ja chacha. midagi me isegi proovisime ja head olid nad küll. Muide siin tehakse sellist toredat jooki, mis segatakse chachast ja minu arust koduveinist 20-30 kraadi ning meenutab maitselt likööri. Viinamarjalikööri. Ühe rebisime kaasa. Nii, et kui toll ei knfiskeeri, siis saab mõnigi sõber meil sellest lõuatäie. Tagasiteel veel kohustuslik jäätisepoiss ning viinamarjalimonaad. Muide Gruusia kohalikud limonaadid viivad keele alla. Ma ei väsi selle kordamisest. Ja nii see päev õhtusse saigi. Nüüd tuttu ja hommikul ootavad meid juba värskeltküpsetatud khachapurid ja muu perenaise kokku väänatud kohalik hommikusöök. Praeguseks aga head ööd.    

Kolmapäev, 27. juuli 2016

Kakheti highway

Ahoi. Ärkamine, hommikusöögi sissetorkamine. Kuna tuba oli konditsioneeriga, siis oli meil paksude kardinate taga kena 19 kraadi. Paras magamiseks. Hommikul, minnes rõdule pesusid ära tooma, oli tunne, et nagu oleks keegi väljast virutanud sulle sooja pehme svammiga. 28 kraadi õues ja päike säras täiega. Kohutav ilm.   Pistsime sisse mõned pirnid, mille me eelmine õhtu olime soetanud. Madli kõht tegi selle peale arrgrrrr. Tõlkes võis see tähendada ilmselt, et mis pirn, kus mu khachapuri on? Hotelli 5ndal korrusel oli restoran, kus sai täitsa tavalist euroopapärast rootsi lauda. Keedumunad, porgandisalat ja mingit sodi oli veel. Kohvi on neil suures osas kahte sorti, türklased ja lahustuvad. Kui kangesti otsida, siss Lavazza on täiesti esindatud. Igatahes sai hea. Maksis 10lar per kärss ja 2 lari mutile, kes meid kohvikusse juhatas. Tipi andmine ilmselt siin on suht tavaline, kuigi igal pool antakse hästi täpselt tagasi. Muidugi arbuusimüüjad mitte, sest nemad arvutavad kopikad enda kahjuks. Võtsime õhtul igaks juhuks ühe 6kg arbuusi, maksis 1.83 ja tagasi saime 20 kopikat. Nii see käib. Tingimine hotellides on täiesti ok.  Alustasime on kadalippu sellega, et tahtsime jõuda Tbilisi turule. Peale seda, kui olin remontinud korruse interneti, saime mingitki aimu, et kes ja kus võiks olla. Madli kangesti tahtis mingit kohaliku kangast saada. Suund sisse ja minema. Muidugi sellesse hommikusse liiklushullusesse. Pidime navi järgi põhimõtteliselt minema teiasele poole linna. Kohale jõudes avastasime mitte kohaliku bazaari, vaid Tbilisi kõige suurema ostukeskuse. Hea Küll, siin ikka keegi teab, et mis ja kuidas. Seletused saadud, kontrollitud veel turvameestelt ja teele. Olime 15 km valesti sõitnud. Loomulikult suundusime tagasi Tbilisi liiklusesse. Adrenaliini voolas nagu higi, sest vahepeal oli temperatuur tõusnud 32 kraadini varjus. Ekselde oma tunnikese, ning iga nurga peal teed küsides, suutsime ühest tanklast lõpuks leida inimese, kes tuvastas kaardi peal olulise sihtpunkti, Dünamo staadioni. Peale seda läks asi libedalt.  Turg oli meeletu. Selle läbikammimiseks peab võtma mitu päeva. Meenutas kergelt vana Sepa turgu Tartus, aga suurusjärgult 20 korda suurem. Selle suurus on mitu kvartalit. Algab igasuguste juurikate ja maitseainete müümisega. Muide maitseaineid müüakse umbes 10 liitristest pangedest väikse kopsikuga, täpselt niipalju, kui parasjagu vaja läheb. Siseruumides oli nii telefone, kelli, mänguasju, parfümeeriat ja riideid. Me ilmselt korra eksisime isegi selles asjas ära. See lihtsalt on nii suur ja nii tihedalt täis topitud.  Edasine reisiteekond Viis meid Kakheti poole. See peaks olema Alazani oru mingi piirkond. Kogu see org on Gruusia veinitootmise süda. Loomulikult saime nüüd veelkord läbi Tbilisi liikluse surfata. Tekkis selline mõte, et kui te Tbilisis tahate näha nii lõbustusparki, kui ka loomaaeda, siis rentige auto ja liigelge sellega linnas. See teeb välja nigut loomaaed lõbustuspargis. Igatahes ellu me jäime. Muidugi signaalitamine käib kogu aeg. Lihtsalt sellepärast isegi, et te olete ju tsikliga - tuut! Kulgedes mööda Kakheti kiirteed(ma tõesti ei tea miks ta kiirtee on) sõitsime me mööda ka siis eelpool otsitud päris turust. Selle nimi on Lilo Mall või Lilo Market. Kakheti Highway ääres on seda ilusti näha. Sellest pole võimalik mööda sõita, see tähendab, sest see on sama suur kui väiksem küla. Niikaugele kui silm ulatus, ainult müügitelkide katused. Me panime sealt minema. Tänaseks aitas.  Suunaks sai võetud Telavi nimeline linn. Huvitav on see, et mägedesse jõudes alaneb bensiini hind. Siin on see kuskil 1.30 lar liitri eest, mis eurodes on 0,5eur liitri eest umbes. Kannatab kärutada küll.  Telavi peaks olema Alazani oru ühes otsas ning siit algab ka Gruusia veinitee. Muidugi navigeerisime kuskil külade vahel ja ekslemise tulemusena suutsime ka niiöelda kruusateele sattuda. Kruusaks seda nimetada ei saa, sest kruusa sees on ka liiva, aga see oli puhas kiviklibu. Madli kartis küll, et siia me sureme, aga tänu ratta võimekusele läks kõik ladusalt. Teed Gruusias on suures osas head ja väga head. Kõnniteed lihtsalt võivad järsku otsa saada. Enne Telavi nägin mina mingi 5-6 Family Wine Factory suurt mõisalaadset ehitist. Ja kogu teeäär on täis viinamarjaistandusi. Noh natuke maisi kah vahepeale. Telavisse sissesõidul näitas navi väikest hotelli. 30lar ruum kahele kõlas nagu plaan, sest väsimus hakkas tulema ja egas õhtugi kaugel olnud. Kell pool 9 on siin ikkagi veel suht valge, aga 9 juba kottpime. Tassisime endale paar snäkki, arbuusi vett ja pudeli kohaliku õlut ning lötutasime niisama. eks näis mis homne toob. Plaan jääda siia veel üheks ööks, sest veiniteel peaks ära käima ja parimad chachad pidavat kah siinamail olema.

Esmaspäev, 25. juuli 2016

Tbilisi

Tbilisi on nigut pealinn ikka. Elu keeb, autod tuututavad ning liiklus on Gruusiale omapäraselt aktiivne. Huvitav on see, et foorituled unustatakse tipptundidel ära ning ristmikel hakkavad reguleerima politseinikud. Ära ei tohi unustada, et ringteel sõitjal pole eesõigus, nagu meie harjunud oleme. Tegelikult on siin alati väledamal eesõigus. Autosid on ikka kahte tüüpi, kas ilged romud, või eriti tuunitud mersud ja bemmid. Mersu on siin suht populaarne. Nägin isegi taksot mis oli AMG kupee vist. Noh, aga eks ka meil ole selliseid kombeid mis neile naeruväärsed tunduvad. Kui sa tahad ikka soliidsust säilitada, siis ei tohi mees panna jalga lühikesi pükse. Müstika mu jaoks, sest siin on nii soe. Jah päike lajatab lagipähe ja 29 on varjus. Tbilisi ise asub mägede vahel, seega tuul mis siin puhub on kah väga soe. Samuti minu arust on näha ka linna kohal sudu, sest egas vanad rekka laadsed tooted ja ka 70nendate nõukatehnika ei aja just vähe tossu välja. Sättisime ennast öömajale. Muidugi tingisime ka hinda ja tegime haledat nägu. Mõjust vist küll, kuigi eks pealinn ole ikka ja alati omast hinnaklassist. Pakkisime asjad lahti ja läksime linna peale jalutama. Pärast selgus, et päevane jalutuskäik oli üks 10km pikk.  Sattusime muidugi kohaliku McDonaldsi peale.
Ei käi me suurt Tartuski neid saiu söömas, siis miks peaks siin. Aga see plats mille kõrval too asus, omas Wi-Fi leviala nimega "Tbilisi Loves You". See on linna avalik internet. Üldiselt on siin täitsa kaardimakse olemas ja tanklates kah toimib see ning ka wifi pole mingi uudis. Hotellid ja kohvikud seda ikka pakkuvad, iseasi kas teie arvuti suudab sellesse sisse logida. Edasi kõndides hakkasid tänavakaubitsejad. McDonaldsi kõrval asub Gruusia Teaduste Akadeemia, mille trepil müüdi veinisarvedest kuni kohapeal maalitud ikoonideni.  Kesklinn on ilus. Tegelikult on terve Tbilisi ilus linn. Huvitavad majad ning omapärase kujundusega sillad.
Õhtusel ajal on tore vaadata, kui populaarsed on siin maal igasugused LED vigurid. Konkreetsel sillal oli tuhandeid LEDe mis õhtul virelesid ja vilkusid. Sõitsime ka CableCar viguriga mäe otsa, et saada korralik ülevaade linnast. Võimas oli. Sõit ise maksab 1 lar üks ots.  Mäel käidud ja kordinaat paika pandud, suundusime ilmselt Tbilisi kõige massiivsema kiriku juurde.
Huvitaval kombel on kirikuvärava kinni parkinud taksod, kes sind kohe kuhugi viia tahavad ning alati on mingi kerjusvanaeit, kes suht jõuliselt sinu raha tahab. Seda siis mingites rahvarohketes kohtades. Mägikirikud on ikka pühapaigad. Tagasiteel sihtisime ennast jälle sinna turutänavasse, kust siis Madli ehteid ostis. Tingimine käis asja juurde ning nüüd on tal mäekristall kaelas. Ahjaa, turgudest niipalju, et kohalik linnaosa park, kus ka meie hotell on, on samuti nagu turuplats. Kaubeldakse kõigega. Vanad ja ka uued fotokad, ordenid, vaasid, linikud, autostereod, kõlarid jne jne. läksime meiegi kauplemise ohvriks ja nüüd meil on kasutamata, aga mitte kõige uuem polaroid kaamera. Uhke. Saab pärispilte teha. Maksma läks too masin Kuskil 13 euro kanti. Tbilisi on tore linn. Tõeline turistikas. Vabalt saab inglise keelega hakkama. Kui tänaval näete heakorra eest hoolitsemas oranzis tunkedes mehikesi, siis nemad on ka giidi eest. Oskavad tavaliselt mitut keelt ning on lahkesti nõus jätma oma kraamimise ja teid juhatama kuhu vaja. Tore on siin, aga palav. Ja üks kloun kah.

Esmaspäev Goris

Ahoi. Gori on tuntud selle poolest, et siin sündis suur juht ja õpetaja - Stalin. Praegugi istume hotellis, mis asub Stalin avenue peal. Siin on stalini plats ja kuskil ka muuseum. Krahv loomulikult laitis maha seda muuseumit külastada, kuna see pidavat ikka kole igav olema. Mingi vagun, millega Stalin olla siberis sõitnud ja pott kuhu oma hädasid teinud jne. nujah, vist jääb vahele. Seevastu on tänase päeva plaan külastada ühte kirikut, mis asub siit 10ne km kaugusel, kuskil mägede vahel ning pidi olema nii vaikne ja kaunis, mida me veel pole kohanud siin. Pealegi on ta ehitatud 7 saj. aegu. Eile alustasime turuga. Ostsime seda kohalikku viinamarjamaiust. Nime muidugi enam ei mäleta. See näeb välja nagu vorst. Aga maitsev on küll. Võetakse pähklid, aetakse nööri otsa ning siis kastetakse viinamarjamahla sisse ning jäetakse kuivama, siis kastetakse uuesti. Seda niikaua, kui paks kiht sellist kumjat ollust on pähklite ümber. Nämm. Turnisime kohaliku kindluse varemete vahel.
See asus mäe otsas ja seal oli räige tuul. Ja siis hinkaleid sööma. Väidetavalt olla need parimad Goris.
  On head küll. Kohalik õlu maitses hää. Võtsime veel mõned salatid ning Madlile khachapuri. Seda korda siis kolmandat sorti. Ning muidugi mingit suitsujuustu. Kõrtsis toimetas kohalik DJ, aga erinevalt meile harjumuspäraselt, ei lammutatud lihtsalt mingit playlisti, vaid aegajalt tüüp ikkagi laulis otse. Tundub, et nii ongi siin kombeks. Kohalik sisekujundus on ikka kohutavalt jube.
  Söögid sees, muidugist astus Krahv läbi oma Gori kodust ja võttis igaks juhuks mõned veinid kaasa, noh et oleks hea istuda hotelliaias. Oli hea. Vein oli hea. Jutt jooksis ja kohalikud kassid ja kassipojad liitusid meie kerge peoga. Madli muidugist kilkas, sest kasside vastu ta lihtsalt on jõuetu. noh ja nii see aeg veeres. Pimedaks läeb siin ruttu. Mingi poole tunniga on juba kottpime, peale päikeseloojangut. Esmaspäev hakkas nigut tavaliselt hotellitoas ärgates liiklusmüra ja signaalitamiste peale. Kohalik elu võttis tuure üles. Nosisime paar järgijäänud banaani ning otsustasime, et kuna Tbilisi on 90km kaugusel mööda kiirteed, siis sööme seal. Kolad kokku, tankima ja tuld. Ahjaa, enne kablutasime läbi Didi Ateni nimelisest mägikülast, kus asub 7. sajandist pärit kirik - Ateni Sioni.
Vaikust ja rahu oli seal küllaga. Vulises jõgi ja mingid mehed kõndisid haamrite ja kangidega ringi. Samas restaureeriti seda kirikut. Seal mägede vahel oli nii rahulik, et jäime sinna mõneks ajaks kinni. Tõesti väga ilus koht. Ning siis Tbilisi, sest kõht hakkas juba khachapurisid nõudma. vot nii

Pühapäev, 24. juuli 2016

Mäed ja Põhja-Gruusia

Ahoi.
  Ärkasime mägedes. Jah, otseselt küll mitte puhtas looduses, aga siiski mingi 600m üle merepinna söögikoha hoovis.
Eilne päev hakkas sellega, et kohustuslik hachapuri sisse, türgi kohvi otsa. Muide meeletult hea kohvi. Nad keedavad seda kuidagi koos suhkruga. Noh igatahes söögid sees ja minema. Anti veel juhiseid, et mida uurida ja kuhu minna. Sõitsimegi mägedesse. Täitsa pilve sisse. Kaks korda, sest see sihtkoht, mille mina olin sisestanud, ei klappinud kuidagi ilmselt nende kohtadega, mida nemad mõtlesid. Igatahes tee hakkas otsa saama ja me keerasime nina tagasi. Jälle saime pilve sisse. Kõrgeim punk oli 1200m üle merepinna. Ahjaa, kõik kohad on täis pooleliolevaid ehitisi. Muserdav suisa, millised massiivid ja resursid on magama pandud, aga asjad on seisma jäänud. Poolikud sillad, mere ääres olid meeletud hotellikompleksid ja kõik seisab ja laguneb. Mägikülad on räämas poolfabrikaate täis. Osades isegi vist elati sees. Maanteid ja raudteid on hakatud ehitama. Sambad on ära valatud ja sinnapaika on asi jäänd.
 Ok, nüüd asjast. Tunnistades oma eksimust, jäime seisma ja plaanisime uut marsruuti. 100m eemal puu all paugutasid 4 grusiini mingit valget, ilmselgelt kanget, vedelikku. Saanud nad sinna olid hirmvana Ziguliga. Ennem, kui minu mõte suutis habada olukorra totrus, hõigati ja vehiti ja ilmselgelt nõuti, et ma nende juurde läheks. Ok, eks teen näo, et tarvis teed küsida. Kahjuks keegi neljast peale gruusia keele midagi ei rääkinud. Kohe suruti mulle kärakas näppu.Tegin kehakeelega selgeks, et roolis ja ei saa võtta. Aga külalislahkus ilmselt ei luba kallist külalist ilma kostitamata ära lasta, siis pidin kõigest ampsu võtma: juust, sai, kurk, mingid juurikad jne. Tänasin ja suundusin ratta juurde. Kuna päevakene oli hakanud õhtusse veerema ning kõhukesed oma nõudsid, plaanisime kuskilt ikkagi süüa saada. Tee ääres silt. Ehtsas gruusia keeles miskit peale tipitud ning meie pahaaimamatult keerasime sisse. Noh, et kui muud ei saa siis vett ja juhiseid ikka saab. Tore pidu ja söögikoht juhtus hoopis olema. Ühes majakeses grusiinide õhtulaud koos veinidega ning tamada laua otsas pidu vedamas. Kala ja šašlõk olid suurepärased. Süüa nad ikka oskavad kohe teha. Ja muidugi kohalik viinamarjalimonaad! See on kergelt rusuv, kui hea see on. Enne, kui meie söögid meieni jõudsid, sest kõike tehakse kohe ja kohapeal, avastas laudkonnast keegi, et kuidas külalised niimoodi üksi istuvad ja vaja ikka vähemalt meil nendega üks vein võtta. Ja siis ei saanud enam keegi tegelikult aru mis toimub. Veiniklaasid valati kohe täis, kuskilt ilmusid taldrikud, tamada ekstra meie, kui eestlaste auks otsis välja oma playlistist Boney M mingi loo ja loomulikult iga liigutus käis suurte hõisete ja seletuste saatel, kogu aeg veini timmides. Madli kergelt pettus, sest üks ontlik gruusia mees palus mind, mitte teda, tantsule. See kõik oli nii aktiivne ja hoogne, et me kaotasime pea. Õnneks tulid meile appi kohalikud naised, kes serveerisid ikkagi meie road teise majakesse ning uurisid, et kas nad ka sulgevad ukse, et meie privaatsust tagada. Seda  polnud vaja, sest sissetungijad peaks ikka kohanduma nende tingimustega.
 Koha peremehelt uurisime, et kas me võime telgi kuhugi panna. Muidugi, pange kuhu soovite. Otsisime ilusa koha ja lõpuks nende nõudmisel jäime nende sisehoovi. Tegelikult nad majutus ja telkimisteenust ei paku. Igatahes seda kirjutada on raskem, kui ilmselt seletada. Kellel on õnne, sellele me proovime seda tulevikus jäljendada.
 Tänasest oleme võtnud suuna Gori peale. Teadaolevalt on selles linnas Stalini muuseum ja Krahv. Esimesena muidugi külastasime Krahvi. Tore on lobiseda eesti keelt keset Gruusia mägismaad. Sõit oli suurepärane. Mäed ja meeletult ilusad jõed ning all orgudes väiksed külatupsud.
Muidugi olen unustanud mainida, et ilm täna on kergelt jahedavõitu, ainult 25 kraadi. Siiamaani on ikka 29 peal püsinud. Päike paistetab ja muidu on kah tore. Ikka ja jälle on tee peal neid poolikuid ehitisi, mis minu arusaamistele vastu käivad. On hakatud ehitama teed üle mägede ja orgude. Postid jälle püsti valatud ja siis tehtud see ikkagi mööda serpentiini. Tunneleid on puuritud. Kogunisti päris pikkasid. Loomulikult saab ka tunnelitest ringi sõita. Navigaator ka neid teesid näitab, aga kuna rehvid juba niiehknaa külgeldelt rohkem kulunud kui keskelt, otsustasime ikka otse põrutada. Tegelikult peaks rehvi ikka keskelt hoidma, sest Ukraina sirged on alles ees. Teepeal tegime kerge eine. Klassikaliselt kohalikke salateid ja sööke ning muidugi limonaad. Hakkasid pihta need väikeste külade putkamajandus. Tegelikkuses on iga savipoti või puulusika müügiputka juures mingi pada tulel ja alati saab kohe sööki osta. Seega nälga siin ei jää. Noh ootasime oma sööke ja uurisime kohalikke potimeistrite töid ning kae imet, potiärikad otsisid kuskilt nagu võluväel vana cola pudeli väga kahtlustäratava ollusega. Loomulikult tuli vein lagedale. Mina suutsin keelduda jutuga, et roolis ja sedasi, aga Madli nii kergelt ei pääsenud. Selge siis, et hachapuri kõrvale kergelt veini limpsis. Toores on see vein. Tarhuniga olla vägagi hea olnud. Tarhun ise on siin juba väga väga hea.
Ratas on siiamaani ikka tubli olnud. Ise ma ju ei tea, mis küte talle sisse siin pannakse, aga tundub toimivat. Ja kütus on siin odav! 1,5 lar per liiter. Jagage 2,5 ja saate mingi 70 senti.
 Autoparkidest muidugi on esindatud kõik hiina kalluriimed ning vanad ameerika Mack rekkad. Sõiduautodest ei raatsi rääkidagi.    Aga nüüd on päike kõrgel, muuseum veel avatud ja kindluski lahti, seega meil aega minna Krahviga veini jooma. Eks me pärast kirjuta. Päikest  

Reede, 22. juuli 2016

JEEEEE, Gruusia !!!

Ahoi kallid kaasaelajad ja muud pudulojused. Jah, me oleme gruusias. Batumis seigeldud, saadud kätte oma adrekalaks ning saadud ühte võõrastemajja. Praegu lämme linna peale ja pilte ning jutukest veeretame hiljem. Praegune asukoht maakeral on:
 Kobuleti koha nimeks ja akna all kasvab selline asi:
Täpselt nii. Palm akna all. 
Saabusime siis laevaga Batumisse. Ilus on see linn laeva pealt.            
Toll tuli riistadega otse laeva ning templid riiki saabumise kohta tehti laevas. Pakid lasti röndgenist läbi otse laeva juures olevast aparaadist ning sooviti head teed. Öeldi veel, et kui tahate Batumi siis paremale, kui Tbilisi siis vasakule. Loomulikult me tahtsime Batumisse. Viga missugune, sest tegemist on ju reede pärastlõuna kuurortiga. Kohutav, mis siin liikluses toimub!!! Foorid on raudselt soovitusliku iseloomuga. Signaal on kohustuslik. Tundub, et kui siin ülevaatust autole teha, ainuke tingimus ongi töötav signaal. Esmalt kiljatas Madli, et näe pool autot puudu! Siis kiljatasin mina et näe eesotsast olemas ainult üks tuli. Kuskil figureerisid töötavate fooride all politseinikud ja reguleerisid kuidagi midagi. Igatahes keerata tagai ei saanud, sest kahte sõidusuunda eraldas raudaeg. mingi aeg siiski võimalus tekkis. Kuna kahes sõidureas sõidab tegelikult kuni 4 autot kõrvuti, samal ajal teineteisest kogu aeg mööda sõites ja signaalitades, siis võtsin adrenaliinilaksu üledoosi tõttu mingis parklas aja maha. Loomulikult sisse keerates avastasin, et seal passis mingi sauaga tüüp. Vabandasin kenasti ja ütlesin, et kergelt eksinud ning otsin sularaha automaati. Sellepeale jäeti kohe omad kohustused, võeti mul käest kinni ja viidi nurga taha, kus sai seinast raha rebida. Loomulikult uuriti, et kes ja kust. Võlusõna Estonia toimis sajaga. Palju ei puudunud, et oleks pai ja musi saanud. Ja siis minema, jälle sellesse hullusesse. Õnneks oli navigaator vähemalt tasemel ja teadis kuhu minna ja mida teha. Noh see ei vähendanud teiste hullust. Ja siis hakkas vihma sadama. Oujee, väljas +26 ja vesi vähemalt +30 tuleb taevast alla viinapiti suuruste tilkadena ja teeb sind ainult märjaks. Navigaator oma veekindla kestaga lollitas ainult korra vihma peale. Kui liiklus kergelt hõrenes ja vihm vähenes, siis tõmbasime kohe tanklasse. Seal kaks esimest motikat, keda Gruusias trehvasime. Need olid mingid soomlased, kes sama laevaga nüüd Odessasse suundusid. Edasi mööda magistraali ikka põhja poole. 
Inimesed lehvitasid tee ääres ja iga natukese aja tagant oli mingi supermarket kirjaga putka, tohutustes kogustes arbuuse ümber. Egas sellist alla 10kg ei suutnudki leida. Paugutasime siis Kobuleti suunas, sest ka rahaaparaadi-mees, ütles et seal rahulikum. Vahepeal sattusime täiesti kogemata Batumi botaanikaaeda. Selle väravas muidugi saime teada, et meie otsitud infopunkti pole. See eest palju taimi ja astuge aga sisse. Lubasime hilkjem tulla, mis meil tegelikult kah plaanis on. Värava kõrval panid mingid taadid veini. Hakkasid uurima, et kes ja kust ja et kui võimas ja palju välja võtab jne. Asi lõppes sellega, et üks neist oma telefoni numbri koos nimega jagas ning lahkesti lubas meid oma koju vedada, kui me vaid helistame. Number on alles, eks me mõtleme selle peale. Noh sõpradene lahkusime sealt ja edasi. Navigaatori järgi hotellini. Esimene parseldas ainult luksnumbreid ja hinnaks 80 lar. Tundus liiga kallis ja pealegi me pole luks asjadega harjunud. Kohe leiti tavaline tuba 50 lar. Lubasin mõelda. Teatas, et ta siin hommikuni ja egas odavamalt ei saa kuskilt. Kõrvalhotell pakkus kohe 40 ja kahene tuba. Noh siin me nüüd siis oleme. Asjad tuppa ja linna peale laiama. Huvitav, kas me oma blondide peadega tõesti nii turistid oleme, et kõik meid passivad? ilmselt küll. Leidsime "Sofja" nimelise kohviku. Ääretult meeldivad inimesed. Toodi kohalikku õlut ja khachapuri. Väga maitsev. Nii õlu, kui söök. Madli alustas õlle kõrvale küülikutepaidega.
 Siis tagasi hotellini. Kuna hotell on otse Musta mere kaldal, siis ei saanud juhust kasutamata jätta ning suundusime randa. Loomulikult varustatud kahe jäätisega.
Vesi oli meeletult soe ja kohe pidi tegema ühe sulpsu.
Ja Madlile lihtsalt meeldis seda vaadata
Igatahes oli järjekordne vahva päev ja me olemegi Gruusiasse välja jõudnud. Akna taga on mingi räige disko, sest kellegil on vist sünnipäev või midagi sellist. Lärm on vägev. Kontakteerusin ka Krahviga ja too pesitseb praegu Gori linnas. Eks näis mis aeg toob ja kus keegi endal olemist mõnusaks teeb. Pilti asukohast ei viitsi lisada, sest see on eespool juba olemas. Head ööd :).

Laevasõit on ajavõit.

Ahoi jällegi.
Nüüd on siis esimene hommil laeva peal. Hommikusöök karjuti lokaalraadiost välja enne kaheksat. Mingi pudru ja supivahepealne toode. Meenutas kergelt tapeediliimi. Ilmselt laevaomanikud arvavad, et kui hommikul vara ehitus ja remondiasjad rahvale kätte jagada, siis saab õhtuks laev kenamaks. Pealegi pole vaja niipalju meelelahutusele resurssi raisata. Veel oli omlett ning sardell. Nüüd ma taipan lõpuks mida "Leto Svet" pidas silmas lausega - sardela do jedosta!(sardellist on kõrini). See maitses natuke paremini, kui ta välja nägi, aga ta nägi ikka täiega kohutav välja. Ma pole ammu nii sinist sardelli näinud. Täiesti arusaadav ja aksepteeritav, miks Madli selle söömisest keeldus. Ma ikka pidin. Noh veel elan. Teised sõid ju ka. No mitte vist päris kõik. Kohvi sai eraldi osta pubist. 1 dollar, või 24 hrivnat. Mingid vanad panid seal juba po-stakanu viina. Ilus hommik. Aknast paistis mingi maatükk ja nigut arvata oligi, on tegemist Krimmi poolsaarega. 
Kergelt sompus ja törts vihmane, aga täitsa olemas veel.   
 
Elie, teisipäeval, olles puurinud jälle meeletult magistraale, jõudsime lõpuks Odessasse. Umbes 8 paiku õhtul. Otsisime kohe üles broneeritud öömaja. Muide booking.com toimib Ukrainas suurepäraselt ning kaardimakset ei saanud teha ühes külatankla kohvikus, kuigi tanklas ise sai kaardiga maksta. Aega toiminguga läheb, aga tehtud ta saab. Jõudes sinna öömajale, selgus, et ma olin broneeringu kinnitamata jätnud ning seega peale püüdlusi mulle helistada ja kirjutada ja ka Wiberiga kontakteerumist (ma ei teadnudki et ma seal klient olen), meid kätte ei saadud, siis broneering tühistati. Kohapeal otsisime alternatiive ning siis pakuti meile välja variant, et kui me 3 tundi linna peal suudame olla, siis nad ehitavad ühe toa valmis ja me saame sinna. Kõlas nagu diil, sest peale 700km magistraali puurimist, ei olnud isu rattaga seiklema minna linna peale. Maksis see tuba 550 hrivnat, mis eurodes on umbes 20-22 eurot. Ratas soovitati panna üle tänava mingi taadi putka juurde, et valvab öö otsa 30 hrivna eest. see on kergelt peale euro. Kurss on kuskil 1:25. Nii me siis tegimegi. Esmalt vaja muidugi Must meri ära näha. On must küll, eriti öösel.    
Ja loomulikult kohustuslikud pildid. Siis linna peale. Kuurortlinna ööelu on kirev. Ma Ukrainasse saabumisest alates lugesin, et kumbi on rohkem, kas Smarte või tsikleid. Suhe oli suht võrdne. Enne Odessat nägin mõlemaid 4. Keset peaväljakut suhe muutus. Seal oli midagi Tartu Statoili sarnast, aga koos kummipõletamise ja stuntimisega. Lihtsalt plats oli suurem. Kuskil platsi servas olid ka jõulud vist.
 Rahvast oli palju ja melu käis. Valisime vist kõige rahulikuma kohviku terve regiooni peale, sest enne meid oli seal mingid kolm meest ja peale meie ei olnud seal kedagi. Kuigi see asus ka peatänaval. Madli võttis prooviks Gruusia valget veini ja juustutaldriku, ning mina õlu ja mingi Odessa retsepti järgi õlleroa. See koosnes sibulast, kalast ja munast. Pressitud vormi ja praeleib kõrval. Süüakse ilmselgelt näppudega. Juustud olid head ja gruusia vein samuti. Maitseb kergelt väga hea koduveini järele. 
Kella 11neks õhtul oli tuba valmis nagu lubatud. Pessu, tuttu ja ootama mis homne toob.
 
Hommik tuli 9 paiku. Vaja ju Laevapiletid ära tuua ja kinni maksta ja kindlasti broneerida ning kinnitada nig veelkord kinnitada, et me ikka 31. juuli ilmtingimatta peame selle laeva peale saama jne. Laevakompanii, UKRFerry, kontor asus kohe kõrvaltänavas. Kohale saabudes olime juba oodatud. Kohe teati kuidagi, et Eestlased ja sedasi. Arveldamine käib sularahas. Hrivnades. Ja paberimajandus, oujee. Templid, kviitungid, allkirjad, plaanid jne jne. Ja sedasi lõputult. Õnneks kogu majandus käis ühe laua taga. Kohapeal selgus, et saame maksta ainult inimeste eest, et mootorratas on kui kargo ja selle eest makstakse teises kohas, seal kus saab pardakaardid. See teine kontor asus muidugi teel sadamasse. Selgitused sinna sõiduks olid lahedad. Esiteks navisse kordinaadid kindla kohaga ja siis tee tema ekraanilt oma mingi asjaga pildid maamärkidest. Peale 20 km sõitu Odessast Ilychevsk suunas on paremat kätt uus roheline Business Centre. PLease, take photo.
Sealt paremale ning te näete ust, please, take photo, seal on Tatjana, temaga arveldate.
Huvitav, et Tatjana pilti ei pidanud tegema. Siis olels saanud kogu dokumentatsiooni ja maksnud raha, sõidate mingi aeg, kuni tuleb sild.
10m enne silda tee paremale, please, take photo,
viadukti alt läbi valge majani kus on toll ja kontroll, please take photo.
Müstika, aga toimib. Isegi laevafirma puhul, kes opereerib mööda Musta merd. Noh igatahes kohale me saime. Ja siis algas ootamine. Piletid kiirelt ära vormistatud. Muide laevale minejate list on trükitud paberile nagu Mõne ööklubi Vip nimekiri. Kes kohal selle nimi kribatakse maha. Mootorratta eest saime kokkulepitud summa maksta, aga mitte kontorisse, vaid panka, mis on kõrvalluugis. Loomulikult juba ettevalmistatud kviitungi alusel mille maksmise kinnitamisek saime veel kviitungeid. Samuti sain kviitungi, et maksmise teenustasu on korralikult tasutud. Paberimajandust on siin palju. Samas ma nagu hakkasin mõtlema, et näe meil on kõik internetiseeritud ja mugav, aga kui vool kaob päevaks jääbki laevale minemata. Siin samas visatakse ikka sulli ühest aknast sisse ja kviitungeid teisest, templid käed alla, olulised asjad kaustadesse, mitteolulised prügisse ja kõik saab toimetatud. Norm, töötab. Elu ei peagi eriti mugav olema. 
noh igatahes ootasime ja ootasime ja veelkord ootasime. Kell 2 olime kenasti sadamas nagu palutud ja mina olin viimane masin mis rihmadega kinni sai. seda siis kell 8 õhtul. tänu ühele joobarile, kes ei olnud nõus oma veokakohta kellegi teisega ära vahetama, et aparell kinni mahuks, jäime me õhtusöögist ilma. Madli sai õnneks varem kajutisse ära viia koos osade asjadega. Lõpuks see eriti pikk auto kuidagi poolpõiki manööverdas enanst suht lukku laeva peale, et luugid kinni panna. Raadiosaatjad ja muud sidevahendid on mingi euroopa sadamate teema, siin karjutakse otse. Vahest ka nii, et veoka kabiini juures karjub üks, et kuhu sa trügid ja saba juures teine , et mine mine. Kes kõvemini kisab, sellele vist õigus jääb. igatahes peale kogu see kama mahtus.
Toll muidugi uuris et kas relvi ja narkot on? Ei raatsinud naljatada, et võime sebida, kui soovite. Niigi oli pingeline. Et mingeid medikamente? Noh midagi sai ostetud jah, et kui kõht peaks liiga kinni või liiga lahti olema. Need olid lubatud. Muidugi oli mul Gerber vööl. See ununes ja keegi ei huvitunud kah.
Kui laevapiletid olid tsekatud, sai veelkord tsekatud meie passe, siis sai minna paberikujaga mingisse majja polkovnikute juurde, kes vaatasid lihtsalt dokumente ja võtsid ära mingi paberi, siis ratta juurde kus toll küsis asju ning lõpuks paberitega majja tagasi, aga teisele korrusele tolli, kus registreeriti meid riigist välja. Sain mingi paberi, mis luba mul laevale minna. Ja siis algas uuesti ootamine. Ma suisa väsisin sellest ootamisest ära. Aga inimesd olid iseenesest lõbusad ja kenad ümberringi. Kella 10 ajal lasti luuk kinni ja laev startis. Ilus oli. Sadam ja öö. Pimedaks läeb juba järsult.
 
Praegu on lõunaaeg. varsti hakatakse ilmselt mingit putru jälle pakkuma. Madli on nukkunud terve hommiku. Õigesti teeb, kuigi praegu on päike väljas, õues on vast mingi 24-26 kraadi ja ümberringi on meri. Peaks minema päikest võtma. Isegi on tore pikk jutt juba saanud.
Kadestage :)
Igaks petteks panen meie hommikuse asukoha kah

Teisipäev, 19. juuli 2016

Odessa

Ahoi, kallid karvajalad.

Õhtu on hiline ja seetõttu kirjutamine ei ole primaarne tegevus. Pealegi saame me ilmselt homsest alates 2 päeva kribada nii, et sõrmed villis. Laev nimelt niikaua teel peaks olema. Igaks petteks pistan teile siia meie asukoha. seega tänaseks head und ja varsti loeme.
  
 

Esmaspäev, 18. juuli 2016

Ooo Ukraina, Ooo ...

Ahoi, kallid kaasaelajad.
 On möödunud ilge uhamise all järjekordne päev. Muidugi esmalt 400 km Poolat. Kohutavad on need teed Poola idapiiri ääres. Aeg ajalt kaldusin arvama, et see on ettevalmistus Ukraina eriti auklike trasside kohta. Noh otsa ta sai, see Poola. Pidasime Madliga plaani, et kas lammuitame esimesest suurest piiripunktist üle, või võtame 50 km eemal oleva tillukese. Zosin Poola poolne linnakene siis seal. Kõik käis väga ladusalt. Passikontrollid ja tollid olid kõik kenasti abivalmid ja viisakad. Ei mingit pigistamist ega muud jama, lihtsalt tahtsid teada, et kuhu me kütame. Kuuldes et Gruusia, siis sooviti head teed. Uuriti veel et palju on Gruusiani eestist kilomeetreid ning vastusele 2000 per ots, naeratati kaastundlikult ja sooviti veelkord head teed.  See vastabki tõele, et Poolast Ukrainasse sattudes on kontrast ikka väga jäme. Esimene võrdlusmoment oleks umbes 10 aastat tagasi   Kaunasesse sattudes, kus kõik oli lagunenud ja hall. Hall oligi esimene asi, mis meelde tuli. Kõik värvid tundusid kuidagi tuhmimad. Bensiinihind on 18-22 hrivnat. Seega 70 kuni 80 eurosenti liiter. Ahjaa, Poola Shell on piss ja pissi paaki ei panda!!! Ratas käis halvasti ja võttis palju kütust. Kohe niipalju , et enne piiri tuli kogunisti reservikraan lahti keerata. Hirm oli juba suur, et jäängi teele, aga tankides selgus, et ikkagi oli veel 4 liitrit paagis, kuigi tuled särasid ja reserv oli ammu lahti.  Ukraina bensiin haiseb teisiti ja ratas käib lobedamalt. Praeguses olukorras vaadates hinda ja on olemas 95 ja 95 euro, siis tundub, et mitteeuro on pliiga bensiin. Vabandan vahepeal, et pilte pole. Mis siin uhamise peal ikka seda telgjoont pildistada ja kui midagi siiski tahaks pildile saada, siis on moment juba möödas ja teepeal pole aega tagasi minna. Seega oodake, küll gruusiast ja tagasiteelt tuleb.    Ukraina - kõikide aukude maa. Tegelikult ei ole mitte kogu tee aukus, vaid siin on see väga konarlik. Korraliku augu kõrval on hoopis muhk ja kõrgem kunagise augu paik. Kõvasti ja kõrgelt olgu kiidetud kunagised Honda insenerid ja enduuro pikk ja pehme vedrustus.  ilma selleta oleks mul ilmselt lenks nokas juba. Eriti nalja teeb see, et sõidad laveerides aukude vahel ja siis on tee ääres märk, et järgmise 3 km peal on tee konarlik. On jah ja sealt edasi veel 130km :). Ning muidugi mööda sellised auklike asju ajavad rekkad 90 ja kergelt plussi. Vahepeal vaatasin, et kaua üks rekka teel ei püsi. Liperdas ja loperdas ja väänles ning laperdas üle kogu tee. Noh ilmselt ei kehti teatud olukordades füüsikaseadused. Seevastu teed on väga laiad. Tõesti laiad, nii et saab ikka otsida korralikumat trassi küll kulgemiseks. Peale piiri paugutasin kohe punni põhja ning avastasin linnakiiruse 60. Hoog käppelt maha, enne kui mõni võimuesindaja oma noosi tahab saada. La perset, kohe olin kogu liiklusel jalus. Kõige leebem oli vist üks Lada, mis kulges külas mingi 50nega, aga tal ilmselt oli minek ühte neis kahe tooliga baari, mida teeäärtes hulgaliselt leidub. Autod on kui nähtus omaette. On tavalisi tuunitud bemme ja eriti laia veljega mersse, kui ka roolivalguse, põhjatulede, kapotikarvade jne lisadega isendeid. Kunagisest Baskini loetud humoreskist "Lehm või auto?", võib siin vist küll auto külge riputada kõik mis meelde tuleb. Kõige kummalisem oli vastutulev liinibuss mille oli esimene klaas toonitud ja sealt paistis ainult kärtsinine ledidest tehtud rist. Päris ära ehmatas. Ja ikka punn põhja. See tähendab praeguses kaalus ja olukorras 110-120 km tunnis. Hommikul sai bronnitud Rivne linnas hostel. Mudavurrid peaksid nüüd kilkama, sest koha nimi on 4x4. Kahene tuba maksab 15€. sisaldab mingit vett, hambaharja, seebid shampoonid jne jne. Vägagi muljetavaldav. Tartu odavaim voodikoht on vist 15eur, aga midagi pole parata, eesti on ju heaolu riik. Vaesus paistab siin ikka kätte. Majad on tee ääres räämas, palju lagunenuid jalgrattaid lükatakse ringi ja tegelt on kah kõik räigelt hall. See võib ka emotsionaalselt võimendatud olla, aga midagi pole teha. Kangesti tuleb Nõuka aeg meelde. Rivne ise muidugi on teisest klassist, aga noh eks Eestiski ole halle väikelinnu. Praeguseks on pesus käidud, mingi virsikumahl supermarketist haaratud ning pool pitsat järel, seega head isu ning ilmselt kah head ööd.  Siin me asume siis nüüd: