Neljapäev, 28. juuli 2016

Tähelepanekud

Ahoi, unimütsid. Enne kui meelest läheb siis mõningad tähelepanekud.
  Bensiin on siin mitte numbritega, aga regular, premium ja mingi super. Vastavalt siis 92, 95 ja 98. Regulari saab igalt poolt, premium tüüp igas tanklas pole. Samas regular, ehk 92, on minu vanale hobusele küll mõjunud suht heasti. Hinnad kõiguvad. 1.30nest kuni 1.75. Hinnad siis larides(jagage 2.5). Kvaliteet niipalju pole kõikunud. Ja tanklaid on palju. Tegelikkuses janusse ei jää sõiduk kuskil.Igas tanklas kaardimakset pole, samas suht paljud seda ikkagi omavad, kuigi ei ole selle kohta miskeid märke. Teenindavad tankijad, kes ainukesena suudavad üldse tankuri mingi kiibi abil käevitada. Esmalt tahavad muidugi raha näha, või veel parem kätte saada, siis tangivad ja annavad tagasi. Mina olen tavaliselt raha näidanud ja siis täis paaki küsinud. Töötab kah.    
  Taksondus. See on omaette teema, millest võiks keegi uurimistöö teha. Taksot sõidetakse siin kõigega, jah absoluudselt kõigega. Ma ei imestaks, kui seda teeks ka eesliveokid ja jalgrattad. Oli juhus kus mingis mägilinnakeses ülesmäge veeredes järsku meie ees täitus tee paksu õlivinguga. Kohe nii paksu, et võttis silma märjaks. Selle põhjustajani jõudes, oli tegu mingi madudeaegse ziguliga, mille absoluudselt igast august, kaasaarvatud esituled ja rattakoopad, tõusis paksu sinist õlisuitsu. Juht ise arveldas samal ajal kliendiga. Tundus, et sinna see masin maha põles. Ja see polnud ainuke selline logu. Turvavööd vanades raibetes on ilmselt selleks et uksed kinni püsiks. Ja taksojuhte on palju, oioi kui palju. Loomulikult on kõigil kiire ning ilge nõelumine käib. Autodel tavaliselt puuduvad pamperid, ehk siis plastmassist põrkerauad. Metallist jurakad on küljes, millele plastklambriga numer külge venitatud.    
  Möödasõitmine, kui rahvussport. Kulgedes stabiilselt 110 kiirteel jäävad sulle tahes tahtmata autod ja ka rekkad jalgu. Kuigi peab tunnistama, et Gruusias rekkad mitte 90ne peale piiratud pole. Olen ise 110nega rekkal sabas sõitnud. Seega arvestada tuleb möödasõitudel, et need loomad ikka kiiremini kulgevad. Seega jalgujääjatest mööda ja esimesse ritta tagasi. Kohalik ilmselt seda ei salli, sest mõne aja pärast kogu seltskond, rekkad välj arvatud, uhavad sinust 130-140 rauas mööda, et siis mõne aja pärast jälle 100ga tiksuda. Ja nii terve tee. Nujah, pikad otsad on ju igavad, kuidagi peab ennast lõbustama. Ja möödasõitmine ning muidu "tõmblemine" on igal pool, linnad, mägiteed, maanteed. Samas kõik tuututavad ja annavad märku ja kuidagi niimoodi saavad ikkagi hakkama.         Ford Transit. Gruusia rahvusbuss. Eriti, kui kapott on musta kunstnahaga üle löödud. Neid on siin ilmselt 90% kogu tehase toodangust. Ma pean silmas neid 90nendate kaste. Suitsevad kui põrgulised ja on tavaliselt silmini rahvast täis. Nendega süidetakse marsat. Erinevate linnade vahel. Mingisugused kellaajad on küll olemas, et kes ka kuna, aga need on lihtsalt mingid numbrid, mida bussijuht ei pea teadma. Batumist olla marsa väljunud 2,5h hiljem, sest veel oli vabu kohti ju. Arvestades liiluse aktiivsust, ikkagi tundub, et inimestel on aega. Muide tähelepanek selline, et autodega vist lihtsalt sõidetakse. Ajaviiteks. Linnas edasi tagasi ja väiksemates kohtades paari huvipunkti vahet. Kuidagi samad autod kogu aeg kulgemas. Telavis oli üks tsikkel ja see tiirutas küll 6 korda mööda linna peatänavat, sel ajal kui me sööki mugistasime. Igatahes alati on kuskil üks Ford Transit. Muide eriti pop on siis, kui uhked märgid on küljes. Näiteks olen näinud Dodge logodega Sprinterit. Ford Transit 323(number oli meeletult 3-seeria BMW sarnane). ja teisi selliseid imesid.        Grusiinid on kõige selle juures väga praktilised. Heinavedu on tehtud universaal Mercedesega, Ford Transitiga, mille tagaustest olid lauad välja pistetud, et heinapalle saaks veel rohkem peale. Samuti oli katusele laotud meeletu kuhi heina. On täiesti tavaline näha sõitmas Volgasid, mille on katuseraam pikendatud auto pikkusieni. Loomulikult on tavaliselt see mingit kaupa täis. Kupee Mersuga veeti mingeid 5-6 meetriseid torusid nii, et toruotsad olid mõlema poole akendest sisse pistetud ning torud ise moodustasid uhke kaare auto kohale. Esimese asjana vaatasin, et nüüd on küll kergelt tuuninguga liiale mindud, aga tegelt oli tegemist puhtalt praktilise vajadusega.         Telefon. Tele2 roaming loobus koostööst kuskil Gori kandis. Peale seda teatab, et kõik võrgud on võõrad. Diil pole peale EU-st lahkumist ühtegi servist teinud. Meie võtsime Gruusias kohaliku kõnekaardi. Sellega kaasneb mingi gruusiakeelne leping, mille me ilmselt ära raamime. Kaart ise maksab 2 lari, kohalik minutihind on 7 tetrat minut, sõnum 24 tetrat. Tetra siis nigut meile sent. Igatahes telefonioperaatoriga võtan ma tagasisaabudes ühendust ja üritan uurida, et mis jant on. Kohalik suhtumine on ikka igal pool tavaliselt, et ah kuidagi ju ikka saab ning kummalisel kombel kuidagi saabki. Palju toredam on ju sõpradega veini juua, kui mingit neetud lage pahteldada, või mingt muud nõmedust teha, mis tehakse ainult toreduse, mitte vajaduse pärast. Praktiline peab olema. See on selle maa üks võlusid.
  Kehaline kontakt on eneseväljenduse ja suhtlemise juures grusiinidel iseenesestmõistetav. Põhjala inimeste jaoks võib selline emotsioonide väljendamine tunduda veider ja isegi ebamugav, aga grusiinide puhul on kallistused,põsemusid ja üleküllav hoolitsev suhlemine normaalsus ning kummaline on nende jaoks hoopis see kuidas meie eestlased tänaval tuttavat kohates külmalt noogutame või emotsioonitu "tere" välja pressime.
  Soorollid on grusiinidel üsna konkreetselt paigas. Laupäevased praasnikud toimuvad reeglina meeste seltskonnas, reglina on olemas lauaisa, kes hoolitseb toostide eest ja valab veinid välja. Tema on ka inimene, kes otsustab kuna pidu lõpeb ning see ei kuulu vastuvaidlemisele. Naised selle peo juures hoolisevad, et söögid oleks laual ja mehed väga ülemeelikult ei käitu. Naise kohus on mehele süüa teha, kodu korras hoida ja laste eest hoolitseda. Mees aga loob võimalused, et majapidamine toimiks, ühesõnaga- teeb tööd. Mitte, et naised ei teeks tööd, see lihtsalt pole neil primaarne. Taksojuhid, hotellipidajad, kauplejad, bensiinijaamatöötajad-99% mehed. Võrdõiglusvolinikud saaksid siin kere peale, kui naiste ja meeste võrdsusest tuleks jahuma. Samas oli situatsioon Tbilisi hotellis, et kui tingimiseks läks hinna üle, siis lõpliku hinna tuli ütles majaperenaine. Mees ennast sellesse vaidlusesse ei seganud.     Kui midagi meenub, või miskit vahvat peaks pildile jääma siis ma siia selle ka põsti panen
  Sitikad. Gruusias puuduvad igasugused sitikad. Nägime vist kolme kuni nelja kärbest kogu reisi jooksul. Moskiito, kui termin, minu arust nende sõnavarast puudub.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar