Nüüd on siis esimene hommil laeva peal. Hommikusöök karjuti lokaalraadiost välja enne kaheksat. Mingi pudru ja supivahepealne toode. Meenutas kergelt tapeediliimi. Ilmselt laevaomanikud arvavad, et kui hommikul vara ehitus ja remondiasjad rahvale kätte jagada, siis saab õhtuks laev kenamaks. Pealegi pole vaja niipalju meelelahutusele resurssi raisata. Veel oli omlett ning sardell. Nüüd ma taipan lõpuks mida "Leto Svet" pidas silmas lausega - sardela do jedosta!(sardellist on kõrini). See maitses natuke paremini, kui ta välja nägi, aga ta nägi ikka täiega kohutav välja. Ma pole ammu nii sinist sardelli näinud. Täiesti arusaadav ja aksepteeritav, miks Madli selle söömisest keeldus. Ma ikka pidin. Noh veel elan. Teised sõid ju ka. No mitte vist päris kõik. Kohvi sai eraldi osta pubist. 1 dollar, või 24 hrivnat. Mingid vanad panid seal juba po-stakanu viina. Ilus hommik. Aknast paistis mingi maatükk ja nigut arvata oligi, on tegemist Krimmi poolsaarega.
Kergelt sompus ja törts vihmane, aga täitsa olemas veel.
Elie, teisipäeval, olles puurinud jälle meeletult magistraale, jõudsime lõpuks Odessasse. Umbes 8 paiku õhtul. Otsisime kohe üles broneeritud öömaja. Muide booking.com toimib Ukrainas suurepäraselt ning kaardimakset ei saanud teha ühes külatankla kohvikus, kuigi tanklas ise sai kaardiga maksta. Aega toiminguga läheb, aga tehtud ta saab. Jõudes sinna öömajale, selgus, et ma olin broneeringu kinnitamata jätnud ning seega peale püüdlusi mulle helistada ja kirjutada ja ka Wiberiga kontakteerumist (ma ei teadnudki et ma seal klient olen), meid kätte ei saadud, siis broneering tühistati. Kohapeal otsisime alternatiive ning siis pakuti meile välja variant, et kui me 3 tundi linna peal suudame olla, siis nad ehitavad ühe toa valmis ja me saame sinna. Kõlas nagu diil, sest peale 700km magistraali puurimist, ei olnud isu rattaga seiklema minna linna peale. Maksis see tuba 550 hrivnat, mis eurodes on umbes 20-22 eurot. Ratas soovitati panna üle tänava mingi taadi putka juurde, et valvab öö otsa 30 hrivna eest. see on kergelt peale euro. Kurss on kuskil 1:25. Nii me siis tegimegi. Esmalt vaja muidugi Must meri ära näha. On must küll, eriti öösel.
Ja loomulikult kohustuslikud pildid. Siis linna peale. Kuurortlinna ööelu on kirev. Ma Ukrainasse saabumisest alates lugesin, et kumbi on rohkem, kas Smarte või tsikleid. Suhe oli suht võrdne. Enne Odessat nägin mõlemaid 4. Keset peaväljakut suhe muutus. Seal oli midagi Tartu Statoili sarnast, aga koos kummipõletamise ja stuntimisega. Lihtsalt plats oli suurem. Kuskil platsi servas olid ka jõulud vist.
Rahvast oli palju ja melu käis. Valisime vist kõige rahulikuma kohviku terve regiooni peale, sest enne meid oli seal mingid kolm meest ja peale meie ei olnud seal kedagi. Kuigi see asus ka peatänaval. Madli võttis prooviks Gruusia valget veini ja juustutaldriku, ning mina õlu ja mingi Odessa retsepti järgi õlleroa. See koosnes sibulast, kalast ja munast. Pressitud vormi ja praeleib kõrval. Süüakse ilmselgelt näppudega. Juustud olid head ja gruusia vein samuti. Maitseb kergelt väga hea koduveini järele.
Kella 11neks õhtul oli tuba valmis nagu lubatud. Pessu, tuttu ja ootama mis homne toob.
Hommik tuli 9 paiku. Vaja ju Laevapiletid ära tuua ja kinni maksta ja kindlasti broneerida ning kinnitada nig veelkord kinnitada, et me ikka 31. juuli ilmtingimatta peame selle laeva peale saama jne. Laevakompanii, UKRFerry, kontor asus kohe kõrvaltänavas. Kohale saabudes olime juba oodatud. Kohe teati kuidagi, et Eestlased ja sedasi. Arveldamine käib sularahas. Hrivnades. Ja paberimajandus, oujee. Templid, kviitungid, allkirjad, plaanid jne jne. Ja sedasi lõputult. Õnneks kogu majandus käis ühe laua taga. Kohapeal selgus, et saame maksta ainult inimeste eest, et mootorratas on kui kargo ja selle eest makstakse teises kohas, seal kus saab pardakaardid. See teine kontor asus muidugi teel sadamasse. Selgitused sinna sõiduks olid lahedad. Esiteks navisse kordinaadid kindla kohaga ja siis tee tema ekraanilt oma mingi asjaga pildid maamärkidest. Peale 20 km sõitu Odessast Ilychevsk suunas on paremat kätt uus roheline Business Centre. PLease, take photo.
Sealt paremale ning te näete ust, please, take photo, seal on Tatjana, temaga arveldate.
Huvitav, et Tatjana pilti ei pidanud tegema. Siis olels saanud kogu dokumentatsiooni ja maksnud raha, sõidate mingi aeg, kuni tuleb sild.
10m enne silda tee paremale, please, take photo,
viadukti alt läbi valge majani kus on toll ja kontroll, please take photo.
Müstika, aga toimib. Isegi laevafirma puhul, kes opereerib mööda Musta merd. Noh igatahes kohale me saime. Ja siis algas ootamine. Piletid kiirelt ära vormistatud. Muide laevale minejate list on trükitud paberile nagu Mõne ööklubi Vip nimekiri. Kes kohal selle nimi kribatakse maha. Mootorratta eest saime kokkulepitud summa maksta, aga mitte kontorisse, vaid panka, mis on kõrvalluugis. Loomulikult juba ettevalmistatud kviitungi alusel mille maksmise kinnitamisek saime veel kviitungeid. Samuti sain kviitungi, et maksmise teenustasu on korralikult tasutud. Paberimajandust on siin palju. Samas ma nagu hakkasin mõtlema, et näe meil on kõik internetiseeritud ja mugav, aga kui vool kaob päevaks jääbki laevale minemata. Siin samas visatakse ikka sulli ühest aknast sisse ja kviitungeid teisest, templid käed alla, olulised asjad kaustadesse, mitteolulised prügisse ja kõik saab toimetatud. Norm, töötab. Elu ei peagi eriti mugav olema.
noh igatahes ootasime ja ootasime ja veelkord ootasime. Kell 2 olime kenasti sadamas nagu palutud ja mina olin viimane masin mis rihmadega kinni sai. seda siis kell 8 õhtul. tänu ühele joobarile, kes ei olnud nõus oma veokakohta kellegi teisega ära vahetama, et aparell kinni mahuks, jäime me õhtusöögist ilma. Madli sai õnneks varem kajutisse ära viia koos osade asjadega. Lõpuks see eriti pikk auto kuidagi poolpõiki manööverdas enanst suht lukku laeva peale, et luugid kinni panna. Raadiosaatjad ja muud sidevahendid on mingi euroopa sadamate teema, siin karjutakse otse. Vahest ka nii, et veoka kabiini juures karjub üks, et kuhu sa trügid ja saba juures teine , et mine mine. Kes kõvemini kisab, sellele vist õigus jääb. igatahes peale kogu see kama mahtus.
Toll muidugi uuris et kas relvi ja narkot on? Ei raatsinud naljatada, et võime sebida, kui soovite. Niigi oli pingeline. Et mingeid medikamente? Noh midagi sai ostetud jah, et kui kõht peaks liiga kinni või liiga lahti olema. Need olid lubatud. Muidugi oli mul Gerber vööl. See ununes ja keegi ei huvitunud kah.
Kui laevapiletid olid tsekatud, sai veelkord tsekatud meie passe, siis sai minna paberikujaga mingisse majja polkovnikute juurde, kes vaatasid lihtsalt dokumente ja võtsid ära mingi paberi, siis ratta juurde kus toll küsis asju ning lõpuks paberitega majja tagasi, aga teisele korrusele tolli, kus registreeriti meid riigist välja. Sain mingi paberi, mis luba mul laevale minna. Ja siis algas uuesti ootamine. Ma suisa väsisin sellest ootamisest ära. Aga inimesd olid iseenesest lõbusad ja kenad ümberringi. Kella 10 ajal lasti luuk kinni ja laev startis. Ilus oli. Sadam ja öö. Pimedaks läeb juba järsult.
Praegu on lõunaaeg. varsti hakatakse ilmselt mingit putru jälle pakkuma. Madli on nukkunud terve hommiku. Õigesti teeb, kuigi praegu on päike väljas, õues on vast mingi 24-26 kraadi ja ümberringi on meri. Peaks minema päikest võtma. Isegi on tore pikk jutt juba saanud.
Kadestage :)
Igaks petteks panen meie hommikuse asukoha kah
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar