Pühapäev, 31. juuli 2016

Tagasiteel Odessas.

Laev kulges alguses käbedalt. Ümber Krimmi nurga põrgatades võttis hoo maha ja jäigi tiksuma. Kuna muud teha polnud ja päike oli erakordselt ahvatlev, siis põlesime mõlemad laevalael ära. See käis kuidagi hirmus ruttu, kuigi olime päiksekreemoga kokku mäkerdamud teineteist. Jah delfiinideparved solberdasid ümber laeva ning kõik tundus sujuvat. Kolm korda päevas süüa ja lihtsalt lebotada. Vahtisime vahepeal kaarti ning mul hakkas kuri kahtlus hinge ronima, et sellise kiirusega me küll õhtuks sadamasse ei jõua. Asja uurinud tuli vastus, et jah kell 3 öösel jõuame. Ja alles siis hakkab tolliformaalsus ja muu pudru. Muidugi tuli passikontroll laeva ja lootus kasvas, et kas tõesti saamegi veel magada enne hommikut. Võta näpust, ei olnud see sugugi nii ladus. Ühes majakeses tuli registreerida ratas ja juht, siis sõita teise majakesse ja registreerida, et ratas ja juht on registreeritud. Järgnevalt tehti mingist dokumendist 6 koopiat ja pidi edasi minema nendega esimesse majja. Seal selgus passikoopia ja tehnilise passikoopia puudumine. Jooksuga teise majja. Majakeste vahe umbes 300-400 m. Paludes koopiamasina kasutamist, hakkasid mutid lõugama, et nemad ei pea tegema neid ja see tüüp on jälle saatnud rumalad turistid niisama sinna. Tehtud need koopiad said. Tagasi majakesse nr1. Küsiti, kaua me Ukrainasse jääme ja kas me kasutame seda transiitmaana. 2 päeva ja jah. Saime 10 päeva aega riigist lahkuda. veel kontrolliti, et ratas oleks vormistatud ikka ja kuidas saab olla ratta nymber ainult kaks numbrit ja kaks tähte. igatahes laabus seal kah lõpuks. Seega saime õiguse minna majakese teisele korrale, kus veel pabereid ja pitsateid kahes kabinetis ning siis lubati meil lahkuda sadama territooriumilt. Kogu jama peale oli kulunud 2,5 tundi. Väljas hakkas juba valgeks minema ja me tegime plaane, et kui see asi jätkub, siis Odessast poest läbi ja kohe minema. Sõitsime väravasse. Kuna planketile ei olnud Madli nime kirjutatud, selgus, et tema peab minema väravast välja jalakäigu teed pidi. Ma juba kartsin, et mis nüüd. Lahke väravavaht teatas aga, et see on siinsamas. Vaatas siis minu pabereid, neist kuuest koopiast oli viimane alles, ning teatas ühe pitsati puudumisest. Mul läks jalust nõrgaks. Selgus aga, et keegi saab sealt majjakesest nr1 pärast räigelt vastu pead ja nad saavad mind rattaga välja lubada. kell oli pool 6 hommikul. Uuris veel, et kas meil alkot on. Toll uuris seda kah ja lõi käega kui kahte veini nägi. Värava tüüp teatas, et tegelikult mingit alkot Ukrainasse tuua ei tohi, aga las jääb. ja saimegi minema. Jäi sõita veel viimane 20km öömajani, sest otsustasime ikkagi natuke magada. Linn puhkas alles kui me hirmsa hooga sealt läbi tuhisesime.  Meie üllatuseks oli hosteliperenaine kell 6 hommikul tänaval. Tegelikult ootas ta mingeid tüüpe kes tahtsid tuba näha, aga me sattusime just siis peale, kui ta oli ennast välja ajanud. Ja nii me tutu keerasime. Praegu on kell 8, magada ei saa, sest päikesepõletus teeb kergelt valu ning linn on ellu ärganud. Madlile annan veel aega tukkuda ja siis algab juba kodutee. Loodame, et üllatusi ei juhtu.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar