Kolmapäev, 3. august 2016

Viimane peatükk

Ahoi. viimast korda siis selle reisi jooksul. Oleme nüüd õnnelikult tagasi. Twinnipoeg käitus suurepäraselt nagu ühele seda masti motikale kohane. Bensiinist tegime plärinat 5300 km ulatuses ning kokku lõime laiaks umbes 1300 Eesti uut rubla. Kurva sündmuse tõttu kodus katkes jutulõng tagasiteel. Päikest.

Pühapäev, 31. juuli 2016

Tagasiteel Odessas.

Laev kulges alguses käbedalt. Ümber Krimmi nurga põrgatades võttis hoo maha ja jäigi tiksuma. Kuna muud teha polnud ja päike oli erakordselt ahvatlev, siis põlesime mõlemad laevalael ära. See käis kuidagi hirmus ruttu, kuigi olime päiksekreemoga kokku mäkerdamud teineteist. Jah delfiinideparved solberdasid ümber laeva ning kõik tundus sujuvat. Kolm korda päevas süüa ja lihtsalt lebotada. Vahtisime vahepeal kaarti ning mul hakkas kuri kahtlus hinge ronima, et sellise kiirusega me küll õhtuks sadamasse ei jõua. Asja uurinud tuli vastus, et jah kell 3 öösel jõuame. Ja alles siis hakkab tolliformaalsus ja muu pudru. Muidugi tuli passikontroll laeva ja lootus kasvas, et kas tõesti saamegi veel magada enne hommikut. Võta näpust, ei olnud see sugugi nii ladus. Ühes majakeses tuli registreerida ratas ja juht, siis sõita teise majakesse ja registreerida, et ratas ja juht on registreeritud. Järgnevalt tehti mingist dokumendist 6 koopiat ja pidi edasi minema nendega esimesse majja. Seal selgus passikoopia ja tehnilise passikoopia puudumine. Jooksuga teise majja. Majakeste vahe umbes 300-400 m. Paludes koopiamasina kasutamist, hakkasid mutid lõugama, et nemad ei pea tegema neid ja see tüüp on jälle saatnud rumalad turistid niisama sinna. Tehtud need koopiad said. Tagasi majakesse nr1. Küsiti, kaua me Ukrainasse jääme ja kas me kasutame seda transiitmaana. 2 päeva ja jah. Saime 10 päeva aega riigist lahkuda. veel kontrolliti, et ratas oleks vormistatud ikka ja kuidas saab olla ratta nymber ainult kaks numbrit ja kaks tähte. igatahes laabus seal kah lõpuks. Seega saime õiguse minna majakese teisele korrale, kus veel pabereid ja pitsateid kahes kabinetis ning siis lubati meil lahkuda sadama territooriumilt. Kogu jama peale oli kulunud 2,5 tundi. Väljas hakkas juba valgeks minema ja me tegime plaane, et kui see asi jätkub, siis Odessast poest läbi ja kohe minema. Sõitsime väravasse. Kuna planketile ei olnud Madli nime kirjutatud, selgus, et tema peab minema väravast välja jalakäigu teed pidi. Ma juba kartsin, et mis nüüd. Lahke väravavaht teatas aga, et see on siinsamas. Vaatas siis minu pabereid, neist kuuest koopiast oli viimane alles, ning teatas ühe pitsati puudumisest. Mul läks jalust nõrgaks. Selgus aga, et keegi saab sealt majjakesest nr1 pärast räigelt vastu pead ja nad saavad mind rattaga välja lubada. kell oli pool 6 hommikul. Uuris veel, et kas meil alkot on. Toll uuris seda kah ja lõi käega kui kahte veini nägi. Värava tüüp teatas, et tegelikult mingit alkot Ukrainasse tuua ei tohi, aga las jääb. ja saimegi minema. Jäi sõita veel viimane 20km öömajani, sest otsustasime ikkagi natuke magada. Linn puhkas alles kui me hirmsa hooga sealt läbi tuhisesime.  Meie üllatuseks oli hosteliperenaine kell 6 hommikul tänaval. Tegelikult ootas ta mingeid tüüpe kes tahtsid tuba näha, aga me sattusime just siis peale, kui ta oli ennast välja ajanud. Ja nii me tutu keerasime. Praegu on kell 8, magada ei saa, sest päikesepõletus teeb kergelt valu ning linn on ellu ärganud. Madlile annan veel aega tukkuda ja siis algab juba kodutee. Loodame, et üllatusi ei juhtu.  

Hüvasti, Gruusia!

Ahoi viimast korda Gruusia pinnalt.
  Äratus kell 5 nagu plaanitud, dušš, kerged snäkid, mineraalvesi, kodinad kokku, rattale ja minek. Admin veel imestas, et kas tõesti nii vara? Jah, mis teha, olenemata sellest , et lastimine ilmselgelt hilineb, võiks ikkagi kokkulepitud ajal kohal olla. Liiklus oli väga hõre ja ilm oli normaalne. Tore 30km trip. Sõitsime sadamasse ning meid tervitas seesama hästi rõõmsa olekuga tollitöötaja, kes meid ka vastu võttis nädal tagasi. Küsis midagi tripi kohta ja teatas, et nimekirja laevale minejate kohta veel pole. Soovitas meil suht lähedal olevasse kohvikusse sööma ja kohvitama minna. Mõeldud tehtud. Kohvik ise oli tegelt vist mingi 24/ baar, sest pool 8 hommikul väga paistes nägudega tüübid libistasid õlut. Tellisime kohvid ja mingi muna. Muna toodi koos kahe suure viilu lihalõikudega ja hunniku vorstidega. Ilmselgelt nad lihaga siin ei kooneda. Kohv oli keskmist sorti, aga see võis ka olla hommiku mõju. Kell 8 olime sadamas tagsi ja seekord saime sisse. Nimekirjad kohal ja kõik laabus. Laevale saabus umbes 10 rekkat, üks raudteevagun ja mõned autod. Kirjade järgi on laevas 20 ringis reisijaid. suht tühi seega. Muidugi on tegemist sarnase laevaga, aga nimeks Kaunas. Esimese üllatusena laevas olid kõikjal asetsevad eesti keelsed sildid.

Tegemist vana DFDS Seaways laevaga, mis ilmselt paldiskist startinud kunagi. Madli keeras kuni passikontrollini magama ja mina lihtsalt uimerdasin tugitoolis ja mõtlesin. Iga asi saab kord otsa. Ja eriti kuirb kui see asi on hea. Olenemata sellest kas ta on siis koogitükk, või lutsukomm, või tore reis võõral maal. Mingi kerge klomp kerkis kurku. Ma isegi ei tea miks. Koduigatsus on kergelt tulemas ja ilmselt on hirmutav see 2000km mis nüüd võimalikult kiirest tuleks maha uhada. Kui passid kontrollitud, templid sees, et me enam Gruusias ei asu ning laev lahkus, läksin ma laevalaele selle toreda maaga vaikselt hüvasti jätma. Need inimesed, nende võrratu külalislahkus, tohutu temperament ja samas ka energia, kui nad asju teevad, samuti suhtumine, et savi, küll saab tehtud ja kõige üllatuseks saabki, teeb nukraks. Ma ei tea miks. Kindlasti jääb meist mõlemast mingi osa Gruusiasse, maale, mis vastas täpselt kirjeldatule ning oli samas nii erinev kõigest mida me kuulnud olime. Seda kogeda, peab siin ise ära käima. Ma siiralt loodan, et see polnud meie viimane kord, sest Tbilisi turg puhta avastamata ning suured kohad polegi 1-2 päeva hängimise jaoks. Need maitsvad hommikusöögid, kohustuslike khatchapuridega, need imehead limonaadid ning pidevalt kaunis vaade, ükskõik mis suunda sa siis vaatad. See on uskumatu maa. Imekaunis ja samas nii lihtne oma inimeste ja loodusega. Armastame seda kohta, kuid nüüd algab kodutee. Loodan, et te saite sama liigutatud, kui meie. Kui mitte, siis ma lihtsalt ei oska neid tundeid sõnadega edasi anda. Vähemalt lustakad delfiinid saatsid meid teel eemale sellest imetoredast kohast. 


Viimane päev Kolubetis.

Ahoi jällegi. Ärkasime Borjomis kodumajutuses. Türgi kohv ja värskelt küpsetatud khachapuri laual, loomulikult gruusia kurgi-tomati salat ning muu kohustuslik traditsioonilisele hommikusöögile. Väga maitsev jällegi. Kõtupunud mämmi täis pigistatud, korjasime kodinad kokku ja asusime Kolubeti poole teele. Teadaolevalt on pühapa viimane päev gruusias, sest siis läheb laev. Tuju hea, paak kütet täis ja tuld. Suurem osa Borjomi-Batumi teest on ikka korralik mägedes kallutamine. Serpentiine pole, küll aga tee ise lookleb mööda mäekülgesid. Vaated loomulikult hingematvad. Kolubetis otsisime üles Hosteli, milles me korra olime juba viibinud ning loomulikult teretati meid, kui omasid. Suur neljane tuba anti poole hinnaga ja muud hüved. Igaks petteks helistasin mr. Evgeniyle, et kindel olla laupäevases piletite lunastamises ja palju raha peab haarama ja muu selline. Olime neljapäeval talle juba helistanud ning saanud vastuseks täpselt null infot laeva väljumise kohta või mille iganes pihta. Ja siis läks toredaks. On reedene päev, kuurortlinn ja kell 3. Esiteks selgus, et laev ei välju mitte pühapa vaid laupa (sinna raisk läks meie plaan vedeleda terve päev Musta mere rannas), ning pealegi algab laevale mineks hommikul kell 7. Arvatavasti. Seega kontor on veel 2 tundi avatud, kas ma saan KOHE ilmuda Batumisse? Öeldud tehtud. Ratas käima. Õnneks olin kohvrid ja suurema osa sodi juba hotelli virutanud. Kes on käinud, see teab, mis on liiklus reede pärastlõunal musta mere rannikul Gruusiinide maal. Igatahes ma sõitsin vist kõigist mööda. Suutsin ennast keset Batumit peaaegu õigesse kohta parkida. Helistasin ning uurisin asukoha kohta uuesti. Rõhutan, et kogu vestlus käis inglise keele. Ja mr.Evgeniy ei olnud selles kõige osavam. Ta ei suutnud uskuda, et kuidas ma UKRFerry logot ei suuda ukse peal näha. Astus tänavale ja nii me esmalt kohtusimegi. Tõesti, see logoga uks oli täitsa olemas, suurte türgi ja muude restoranide vahel, muidugi see ei loe, et ta suht varju sinna jäi. Igatahes pisteti mulle pihku paber, summaga mis tuleb ära maksta. Uurisin, inglise keeles muidugi, et kas toon raha, mille peale sain jaatava vastuse. seadsin sammud nende kordinaatide järgi antud panga poole ning raha näpus jooksin õnnelikult kontori poole tagasi. Väljas oli 33 kraadi sooja ja minul muidugi tsiklipüksid jalas. Päike lajatas lagipähe. Ma usun, et ringi liikudes sellises varustuses ja sellise ilmaga, jäi minust higine rada maha. Noh nagu tänavakastmisauto, või midagi sarnast. Saabudes kontorisse, raha ja tsekk ilusti näpus, hakati ikka suht avalikult minu üle naerma. Mr.Evgeniy üritas uuesti seletada midagi inglise keeles. Käratasin, et tsort paberi, tavai po ruskim. Loomulikult kogu kontor üllatus ja mr.Evgeniy teatas imestades:"Ma ei teadnudki, et Eestis veel vene keelt räägitakse!!!". Nüüd saime jutule. Vaja oli minna panka ja teha laevafirmale ülekanne või sularaha sissemakse. Siirdusin tagasi panga poole, libe rada järel. Pangakontoris teatati mulle rõõmsalt, et ma olen vales pangas, sularahaga tegeleb teine pank ja see asub kohe ümber nurga. Selge, läen higistan veel veidi ringi. Saanud oma paberid ja maksed lõpuks tehtud, lunastades välja laevapileti ning olles veendunud, et nüüd, selgus tõsiasi laeva väljumise kohta. Jah, seda ei teadnud ikka veel keegi. Kogu info pidavat saabuma õhtul 11-12 vahel. Selge, helistan. Ratta selga ja tuli kolvile. Kogu see kammajaa oli võtnud niipalju aega, et kell näitas reede viiendat pärastlõuna tundio. Liiklus, nagu arvata oligi, oli kordades tihenenud. Pekki, mina TAHAN Musta merre ujuma ja oma kohustuslikku külma õlut! Ma usun olevat selle endale välja teeninud. Kuna ma olen tsikliga ja kohvreid pole, otsustasin kergelt liikluses huligaanitseda. Taguotsaga on tunda kuidas amordid on erksad ning mootor urratas justkui lausudes:"Anname nüüd pähe! Vaatame, mis me suudame!"  Keerasin augu pärani. Ma tõesti pole niimoodi hullanud linnaliikluses, aga siin teevad seda kõik. Korra paugutasin mingi 70 ringis, kuskilt autode vahel läbi, mööda ka huilgavast politseimasinast, aga ruumi oli nii vähe, et ta ei tulnud mulle järgi. Kui tuleku peale kulus umbes 45 minutit 30km sõitu, siis tagasitee oli umbes 30 minuti peal. Igaks petteks tankisin ka ratta. Hotellis viskasin hilbud ümber, õlu hingasin sisse. Tuletan meelde, et väljas jätkuvalt 30+ ja päike lagipeas. Madli peesitavat juba plääzil, teatas admin. OK, otsin kollaseoid bikiine. Leitud, jutustab mingite kuttidega. Astun ligi, teretan ja tutvume. Kui suur saab olla tõeneaosus, et meie, Tartu lõhverdised, kohtame Kolubeti linnas, kahte armeenlast, kellest üks on elanud aasta Tartus ja käinud seal Sõjaväeakadeemias? Igatahes nii oli. Mina sulpsti jälle vette, siis rannale, siis vette ja jälle rannale. vees on palav, rannas veel palavam. Sõbrunemine armeenlastega lõppes sellega, et saame siis 9 paiku rannas kokku, et libiustada kerge armeenia konjak. Igatahes nii läks. Ahjaa, meie Odessa hosteli broneering oli tehtud teisipäeva peale, sest esialgselt pidi laev siis Odessasse saabuma. Ka selle suutsime läbi skype ära muuta. Nad seal hostelis on ikka super vastutulelikud. Helistamisega oli jama, sest keset Gruusiat, minnes, keeldus järsku Tele2 koostööst ja kohaliku kaardiga oleks Ukrainasse kõne olnud ilmselt overkill. Igatahes sai see tehtud. Õhtu kulges rahulikult, libistaime tõesti head armeenia konjakit, nosisime sokulaadi peale ja kuulasime kuidas must meri kohises. Puhas idüll. Tuiasime veel kergelt mööda linna. Poed on avatud ja pool 12 saab poest õlut lunastada. Seda ka tegime. Kerged õlled, siis vabandused ja paariks tunniks tuttu, sest õhtune telefonikõne mr.Evgeniyle andis kinnitust kella seitsmesest pardaleminekust. Tore, kui asjad kuidagigi laabuvad. Nüüdseks head ööd.

Neljapäev, 28. juuli 2016

Tähelepanekud

Ahoi, unimütsid. Enne kui meelest läheb siis mõningad tähelepanekud.
  Bensiin on siin mitte numbritega, aga regular, premium ja mingi super. Vastavalt siis 92, 95 ja 98. Regulari saab igalt poolt, premium tüüp igas tanklas pole. Samas regular, ehk 92, on minu vanale hobusele küll mõjunud suht heasti. Hinnad kõiguvad. 1.30nest kuni 1.75. Hinnad siis larides(jagage 2.5). Kvaliteet niipalju pole kõikunud. Ja tanklaid on palju. Tegelikkuses janusse ei jää sõiduk kuskil.Igas tanklas kaardimakset pole, samas suht paljud seda ikkagi omavad, kuigi ei ole selle kohta miskeid märke. Teenindavad tankijad, kes ainukesena suudavad üldse tankuri mingi kiibi abil käevitada. Esmalt tahavad muidugi raha näha, või veel parem kätte saada, siis tangivad ja annavad tagasi. Mina olen tavaliselt raha näidanud ja siis täis paaki küsinud. Töötab kah.    
  Taksondus. See on omaette teema, millest võiks keegi uurimistöö teha. Taksot sõidetakse siin kõigega, jah absoluudselt kõigega. Ma ei imestaks, kui seda teeks ka eesliveokid ja jalgrattad. Oli juhus kus mingis mägilinnakeses ülesmäge veeredes järsku meie ees täitus tee paksu õlivinguga. Kohe nii paksu, et võttis silma märjaks. Selle põhjustajani jõudes, oli tegu mingi madudeaegse ziguliga, mille absoluudselt igast august, kaasaarvatud esituled ja rattakoopad, tõusis paksu sinist õlisuitsu. Juht ise arveldas samal ajal kliendiga. Tundus, et sinna see masin maha põles. Ja see polnud ainuke selline logu. Turvavööd vanades raibetes on ilmselt selleks et uksed kinni püsiks. Ja taksojuhte on palju, oioi kui palju. Loomulikult on kõigil kiire ning ilge nõelumine käib. Autodel tavaliselt puuduvad pamperid, ehk siis plastmassist põrkerauad. Metallist jurakad on küljes, millele plastklambriga numer külge venitatud.    
  Möödasõitmine, kui rahvussport. Kulgedes stabiilselt 110 kiirteel jäävad sulle tahes tahtmata autod ja ka rekkad jalgu. Kuigi peab tunnistama, et Gruusias rekkad mitte 90ne peale piiratud pole. Olen ise 110nega rekkal sabas sõitnud. Seega arvestada tuleb möödasõitudel, et need loomad ikka kiiremini kulgevad. Seega jalgujääjatest mööda ja esimesse ritta tagasi. Kohalik ilmselt seda ei salli, sest mõne aja pärast kogu seltskond, rekkad välj arvatud, uhavad sinust 130-140 rauas mööda, et siis mõne aja pärast jälle 100ga tiksuda. Ja nii terve tee. Nujah, pikad otsad on ju igavad, kuidagi peab ennast lõbustama. Ja möödasõitmine ning muidu "tõmblemine" on igal pool, linnad, mägiteed, maanteed. Samas kõik tuututavad ja annavad märku ja kuidagi niimoodi saavad ikkagi hakkama.         Ford Transit. Gruusia rahvusbuss. Eriti, kui kapott on musta kunstnahaga üle löödud. Neid on siin ilmselt 90% kogu tehase toodangust. Ma pean silmas neid 90nendate kaste. Suitsevad kui põrgulised ja on tavaliselt silmini rahvast täis. Nendega süidetakse marsat. Erinevate linnade vahel. Mingisugused kellaajad on küll olemas, et kes ka kuna, aga need on lihtsalt mingid numbrid, mida bussijuht ei pea teadma. Batumist olla marsa väljunud 2,5h hiljem, sest veel oli vabu kohti ju. Arvestades liiluse aktiivsust, ikkagi tundub, et inimestel on aega. Muide tähelepanek selline, et autodega vist lihtsalt sõidetakse. Ajaviiteks. Linnas edasi tagasi ja väiksemates kohtades paari huvipunkti vahet. Kuidagi samad autod kogu aeg kulgemas. Telavis oli üks tsikkel ja see tiirutas küll 6 korda mööda linna peatänavat, sel ajal kui me sööki mugistasime. Igatahes alati on kuskil üks Ford Transit. Muide eriti pop on siis, kui uhked märgid on küljes. Näiteks olen näinud Dodge logodega Sprinterit. Ford Transit 323(number oli meeletult 3-seeria BMW sarnane). ja teisi selliseid imesid.        Grusiinid on kõige selle juures väga praktilised. Heinavedu on tehtud universaal Mercedesega, Ford Transitiga, mille tagaustest olid lauad välja pistetud, et heinapalle saaks veel rohkem peale. Samuti oli katusele laotud meeletu kuhi heina. On täiesti tavaline näha sõitmas Volgasid, mille on katuseraam pikendatud auto pikkusieni. Loomulikult on tavaliselt see mingit kaupa täis. Kupee Mersuga veeti mingeid 5-6 meetriseid torusid nii, et toruotsad olid mõlema poole akendest sisse pistetud ning torud ise moodustasid uhke kaare auto kohale. Esimese asjana vaatasin, et nüüd on küll kergelt tuuninguga liiale mindud, aga tegelt oli tegemist puhtalt praktilise vajadusega.         Telefon. Tele2 roaming loobus koostööst kuskil Gori kandis. Peale seda teatab, et kõik võrgud on võõrad. Diil pole peale EU-st lahkumist ühtegi servist teinud. Meie võtsime Gruusias kohaliku kõnekaardi. Sellega kaasneb mingi gruusiakeelne leping, mille me ilmselt ära raamime. Kaart ise maksab 2 lari, kohalik minutihind on 7 tetrat minut, sõnum 24 tetrat. Tetra siis nigut meile sent. Igatahes telefonioperaatoriga võtan ma tagasisaabudes ühendust ja üritan uurida, et mis jant on. Kohalik suhtumine on ikka igal pool tavaliselt, et ah kuidagi ju ikka saab ning kummalisel kombel kuidagi saabki. Palju toredam on ju sõpradega veini juua, kui mingit neetud lage pahteldada, või mingt muud nõmedust teha, mis tehakse ainult toreduse, mitte vajaduse pärast. Praktiline peab olema. See on selle maa üks võlusid.
  Kehaline kontakt on eneseväljenduse ja suhtlemise juures grusiinidel iseenesestmõistetav. Põhjala inimeste jaoks võib selline emotsioonide väljendamine tunduda veider ja isegi ebamugav, aga grusiinide puhul on kallistused,põsemusid ja üleküllav hoolitsev suhlemine normaalsus ning kummaline on nende jaoks hoopis see kuidas meie eestlased tänaval tuttavat kohates külmalt noogutame või emotsioonitu "tere" välja pressime.
  Soorollid on grusiinidel üsna konkreetselt paigas. Laupäevased praasnikud toimuvad reeglina meeste seltskonnas, reglina on olemas lauaisa, kes hoolitseb toostide eest ja valab veinid välja. Tema on ka inimene, kes otsustab kuna pidu lõpeb ning see ei kuulu vastuvaidlemisele. Naised selle peo juures hoolisevad, et söögid oleks laual ja mehed väga ülemeelikult ei käitu. Naise kohus on mehele süüa teha, kodu korras hoida ja laste eest hoolitseda. Mees aga loob võimalused, et majapidamine toimiks, ühesõnaga- teeb tööd. Mitte, et naised ei teeks tööd, see lihtsalt pole neil primaarne. Taksojuhid, hotellipidajad, kauplejad, bensiinijaamatöötajad-99% mehed. Võrdõiglusvolinikud saaksid siin kere peale, kui naiste ja meeste võrdsusest tuleks jahuma. Samas oli situatsioon Tbilisi hotellis, et kui tingimiseks läks hinna üle, siis lõpliku hinna tuli ütles majaperenaine. Mees ennast sellesse vaidlusesse ei seganud.     Kui midagi meenub, või miskit vahvat peaks pildile jääma siis ma siia selle ka põsti panen
  Sitikad. Gruusias puuduvad igasugused sitikad. Nägime vist kolme kuni nelja kärbest kogu reisi jooksul. Moskiito, kui termin, minu arust nende sõnavarast puudub.

Tadaa, Kaukasus!

Ahoi, kaasaelajad.
  On tore hommikuti ärgata, kui aknast esimese asjana paistavad aknast Kaukasuse mäetipud. Eriti tore veel siis kui nad ikka paistavad. Vastasel juhul võib asi keskmisest vesisemaks muutuda. Alazani org asub Kaukasuse mäeahelikust lõunas ning lookleb koos samanimelise jõega. Kogu seda piirkonda nimetatakse Kakheti ja see ongi Gruusia veinitootmise süda. Loomulikult tehakse seda veini kõikjal gruusias, sest kombed on sellised, aga Kakheti piirkonnas on kõige viljakamad mullad ning kõige paremad viinamarjasordid. Väidetavalt olla ka omaaegse vene tsaari veinid siitmailt pärit. Wine road ehk veinitee siis vastavalt orgu läbiv ning samas peaaegu kõiki suuremaid veinitootmisi ja veinikeldreid hõlmav niiöelda riiklik kultuuriprojekt. Natuke sedamööda ka kulgesime. Käidud sai ka Shumi nimelises veinitehases. Tavaline turistikas, näete siin muuseum ja seal veinivaadid jne jne.
Shumi siis  üks vähestest suurematest, mis enda reklaamimise eest ja veini degusteerimise eest raha ei küsi. Muud tahavad ikka 15 lar per kärss ja üles. Oleneb siis suurusest ning asukohast. Sisse astudes mingi kohalik tüüp kohe küsis, et egas ma Azerbajaanis pole käinud lähiajal, ma muidugi vastasin eitavalt ja et mis siis? Ma olla tuttav nägu, ilmselt kohtus minuga Azerbajaanis. Normaalne suhtumine. Eelnimetatud veinimõis asub tegelikult Telavi linnast 8km kagus. Hea lihtne minna. Telavi infopunkt kah kangesti lahkesti on nõus sulle infot jagama kogu selle kamba kohta, kes märjukest vaaritab. Veiniteel ringi uidates ja ka eelnevalt kruusale eksides oli näha, et igas majapidamises ilmselt mingi pott mulksub kuskil ja pressitud viinamarja jääkidest hoogsalt chachat vorbitakse teha. Ilmad on palavad, viinamari suures osas kasvab ise ning siis polegi muud teha, kui omasuguste taatidega tänava ääres veini rüübata ja aega surnuks lüüa. Samas hoiavad ju naised maja niiehknaa korras ning söögi soojas. Krahv teadis rääkida, et kui lauale jääb midagi järgi, siis on see austuse märk, et nad on sind jõudnud piisavalt sööta. Tore komme, eriti kui interneti avarustest suudavad inimesed välja kaevata, et Gruusias on nälg ning külla tulles otsustavad oma 5kg makarone kaasa võtta. Naera puruks, ausõna.  
Nagu ennist mainitud sai, siis tore on ärgata, kui aknast mäed paistavad. täna hommikul ei paistnud. Suisa vihma sadas. Aknal kõõludes oli küll tunne, et jahedamaks on läinud peale seda, kui pilverüngad ikkagi on suutnud ronida üle mäeaheliku, aga jõudes kohvritega rattani, oli nahk seljas märg ja pardakompuuter teatas 26 kraadist varjus. Iseenesest on see tõesti alla 30 ja võib suht jahedaks pidada, eriti kui päike otse pähe ek küta.  Sedakorda siis võtsime suuna Borjomi linna peale. Midagi kuulsat peab ju ka ära nägema. Asub see linnake Tbilisi ja Batumi vahel ning on iseenesest suurepäraste vaadetega superilus linn. Paikneb sugaval orus, ümberringi väga ilusad mäed. Sõidu ajal just mõtlesin, et mina kes ma korduvalt olen Munamäe jalamil käinud ja ohand seal et oioi, siis praeguses olukorras ei suuda seda ilu ei kaamerasse ega juttu talletada. See lihtsalt on vaatamist väärt. Aeg ajalt jääd seisma ja naudid vaadet. 
  Telavist saab Tbilissise kahte teed mööda - pikem, ümber lõunapoolse mäeaheliku, mida mööda me tulime ja lühem, üle mäeaheliku, mida mööda me lahkusime. Loomulikult sai jälle pilves oldud ja serpentiine paugutatud. Ikka juhtub ju libedaga pilves sõites äpardusi ning nii ka meie ühele sellisele sattusime.
Kuidas ta sinna sedapidi külili sai, ma ei tea. Tagaratas veel käis ringi sel ajal, kui meie saabusime. Loomulikult tõttasime appi. Seda tegid vist absoluudselt kõik liiklejad seal. Juht oli käest verine. Hiljem nuputasin välja, et see vigastus tuli seetõttu, et kõik sõidavad siin käed aknast väljas. Kui autos on viis inimest, siis akendest on väljas miinimum viis kätt. Vahest ka jalad ja muud jupid.  Kulgemine mööda navigaatori otsitud radasid, viis meid õnnelikult tänase päeva sihtkohta - Borjomi linna.
Esimene elusolend, kes meid nii kuulsas kohas tervitas oli äraarvamatult räpane koer. Isegi ta keel oli räpane.
Muidugi, tee peal sadas vihma. Oli kaugele näha kuidas sadu ja pilved napilt enne meid kogu ala üle ujutasid. Me sellesmõttes pääsesime kerge vihmaehmatusega. Aga ilmselgelt see koer mitte. Ja, et olukord täisväärtuslikum oleks, siis ilmselgelt oli ta poris püherdanud ja siis ennast ilmselt lakkunud.  Esimesena sai linnas jälle üles otsitud infopunkt. Muide me olime enne kangesti rumalad, et me ei ole kasutanud lihtsat viisi info hankimiseks - küsige ja teile vastatakse, või otsitakse inimene, kes vastab. Igatahes infopunktis sai lagedale tuldud sooviga saada odav majutus, mille peale telefonikõne ning meid pisteti 20 lar per kärss kellegi tuppa. Hommikul antakse süüa kah. Edasine oli juba puhas meelelahutus. Turismikaart ning kohalik meeleolupark koos borjomivanniga. Uskumatu aga tõsi. Mineraalvesi tõuseb pinnale ja on mingi 35 kraadi soe. Välja on ehitatud terve kompleks lõbustusparkidega ning kui sealt edasi 20 minutit jalutada leiategi ennast basseinide juurest, keset suht sügavat metsa.
Vesi antud bassudes on 30 kraadi. loomulikult sumasime sinna sisse ning enne mitut tundi välja ei tulnud. Lihtsalt ebamugav on kui õhutemp on ainult 24 ja vesi 30. Kogu aeg voolab puhast sooja vett peale. Hiiglama mõnus. Tasus sajaga seda käimist ära.
Pidi olema ka ravitoimega ja muud jutud. Kergelt gaseeritud ta igatahes oli, sest kogu kere kattus tillukeste mullidega. Varsti olime nigut väikesed lapsed, krimpsus. Aga hiiglama hea oli küll. Tagasiteel süvenesime rohkem parki. Park ise on kahes osas. Tagumine, bassudega, ja looduslik ning esimene, puhas laste ja lõbustuspark koos turuga. Muide meie kahea peale läks see pargi päevapilet maksma 1 lar, ehk 20 eurosenti. Müüdi seal kõike. Kaasaarvatud koduvein ja chacha. midagi me isegi proovisime ja head olid nad küll. Muide siin tehakse sellist toredat jooki, mis segatakse chachast ja minu arust koduveinist 20-30 kraadi ning meenutab maitselt likööri. Viinamarjalikööri. Ühe rebisime kaasa. Nii, et kui toll ei knfiskeeri, siis saab mõnigi sõber meil sellest lõuatäie. Tagasiteel veel kohustuslik jäätisepoiss ning viinamarjalimonaad. Muide Gruusia kohalikud limonaadid viivad keele alla. Ma ei väsi selle kordamisest. Ja nii see päev õhtusse saigi. Nüüd tuttu ja hommikul ootavad meid juba värskeltküpsetatud khachapurid ja muu perenaise kokku väänatud kohalik hommikusöök. Praeguseks aga head ööd.    

Kolmapäev, 27. juuli 2016

Kakheti highway

Ahoi. Ärkamine, hommikusöögi sissetorkamine. Kuna tuba oli konditsioneeriga, siis oli meil paksude kardinate taga kena 19 kraadi. Paras magamiseks. Hommikul, minnes rõdule pesusid ära tooma, oli tunne, et nagu oleks keegi väljast virutanud sulle sooja pehme svammiga. 28 kraadi õues ja päike säras täiega. Kohutav ilm.   Pistsime sisse mõned pirnid, mille me eelmine õhtu olime soetanud. Madli kõht tegi selle peale arrgrrrr. Tõlkes võis see tähendada ilmselt, et mis pirn, kus mu khachapuri on? Hotelli 5ndal korrusel oli restoran, kus sai täitsa tavalist euroopapärast rootsi lauda. Keedumunad, porgandisalat ja mingit sodi oli veel. Kohvi on neil suures osas kahte sorti, türklased ja lahustuvad. Kui kangesti otsida, siss Lavazza on täiesti esindatud. Igatahes sai hea. Maksis 10lar per kärss ja 2 lari mutile, kes meid kohvikusse juhatas. Tipi andmine ilmselt siin on suht tavaline, kuigi igal pool antakse hästi täpselt tagasi. Muidugi arbuusimüüjad mitte, sest nemad arvutavad kopikad enda kahjuks. Võtsime õhtul igaks juhuks ühe 6kg arbuusi, maksis 1.83 ja tagasi saime 20 kopikat. Nii see käib. Tingimine hotellides on täiesti ok.  Alustasime on kadalippu sellega, et tahtsime jõuda Tbilisi turule. Peale seda, kui olin remontinud korruse interneti, saime mingitki aimu, et kes ja kus võiks olla. Madli kangesti tahtis mingit kohaliku kangast saada. Suund sisse ja minema. Muidugi sellesse hommikusse liiklushullusesse. Pidime navi järgi põhimõtteliselt minema teiasele poole linna. Kohale jõudes avastasime mitte kohaliku bazaari, vaid Tbilisi kõige suurema ostukeskuse. Hea Küll, siin ikka keegi teab, et mis ja kuidas. Seletused saadud, kontrollitud veel turvameestelt ja teele. Olime 15 km valesti sõitnud. Loomulikult suundusime tagasi Tbilisi liiklusesse. Adrenaliini voolas nagu higi, sest vahepeal oli temperatuur tõusnud 32 kraadini varjus. Ekselde oma tunnikese, ning iga nurga peal teed küsides, suutsime ühest tanklast lõpuks leida inimese, kes tuvastas kaardi peal olulise sihtpunkti, Dünamo staadioni. Peale seda läks asi libedalt.  Turg oli meeletu. Selle läbikammimiseks peab võtma mitu päeva. Meenutas kergelt vana Sepa turgu Tartus, aga suurusjärgult 20 korda suurem. Selle suurus on mitu kvartalit. Algab igasuguste juurikate ja maitseainete müümisega. Muide maitseaineid müüakse umbes 10 liitristest pangedest väikse kopsikuga, täpselt niipalju, kui parasjagu vaja läheb. Siseruumides oli nii telefone, kelli, mänguasju, parfümeeriat ja riideid. Me ilmselt korra eksisime isegi selles asjas ära. See lihtsalt on nii suur ja nii tihedalt täis topitud.  Edasine reisiteekond Viis meid Kakheti poole. See peaks olema Alazani oru mingi piirkond. Kogu see org on Gruusia veinitootmise süda. Loomulikult saime nüüd veelkord läbi Tbilisi liikluse surfata. Tekkis selline mõte, et kui te Tbilisis tahate näha nii lõbustusparki, kui ka loomaaeda, siis rentige auto ja liigelge sellega linnas. See teeb välja nigut loomaaed lõbustuspargis. Igatahes ellu me jäime. Muidugi signaalitamine käib kogu aeg. Lihtsalt sellepärast isegi, et te olete ju tsikliga - tuut! Kulgedes mööda Kakheti kiirteed(ma tõesti ei tea miks ta kiirtee on) sõitsime me mööda ka siis eelpool otsitud päris turust. Selle nimi on Lilo Mall või Lilo Market. Kakheti Highway ääres on seda ilusti näha. Sellest pole võimalik mööda sõita, see tähendab, sest see on sama suur kui väiksem küla. Niikaugele kui silm ulatus, ainult müügitelkide katused. Me panime sealt minema. Tänaseks aitas.  Suunaks sai võetud Telavi nimeline linn. Huvitav on see, et mägedesse jõudes alaneb bensiini hind. Siin on see kuskil 1.30 lar liitri eest, mis eurodes on 0,5eur liitri eest umbes. Kannatab kärutada küll.  Telavi peaks olema Alazani oru ühes otsas ning siit algab ka Gruusia veinitee. Muidugi navigeerisime kuskil külade vahel ja ekslemise tulemusena suutsime ka niiöelda kruusateele sattuda. Kruusaks seda nimetada ei saa, sest kruusa sees on ka liiva, aga see oli puhas kiviklibu. Madli kartis küll, et siia me sureme, aga tänu ratta võimekusele läks kõik ladusalt. Teed Gruusias on suures osas head ja väga head. Kõnniteed lihtsalt võivad järsku otsa saada. Enne Telavi nägin mina mingi 5-6 Family Wine Factory suurt mõisalaadset ehitist. Ja kogu teeäär on täis viinamarjaistandusi. Noh natuke maisi kah vahepeale. Telavisse sissesõidul näitas navi väikest hotelli. 30lar ruum kahele kõlas nagu plaan, sest väsimus hakkas tulema ja egas õhtugi kaugel olnud. Kell pool 9 on siin ikkagi veel suht valge, aga 9 juba kottpime. Tassisime endale paar snäkki, arbuusi vett ja pudeli kohaliku õlut ning lötutasime niisama. eks näis mis homne toob. Plaan jääda siia veel üheks ööks, sest veiniteel peaks ära käima ja parimad chachad pidavat kah siinamail olema.