Tadaa, Kaukasus!

Ahoi, kaasaelajad.

  On tore hommikuti ärgata, kui aknast esimese asjana paistavad aknast Kaukasuse mäetipud. Eriti tore veel siis kui nad ikka paistavad. Vastasel juhul võib asi keskmisest vesisemaks muutuda. Alazani org asub Kaukasuse mäeahelikust lõunas ning lookleb koos samanimelise jõega. Kogu seda piirkonda nimetatakse Kakheti ja see ongi Gruusia veinitootmise süda. Loomulikult tehakse seda veini kõikjal gruusias, sest kombed on sellised, aga Kakheti piirkonnas on kõige viljakamad mullad ning kõige paremad viinamarjasordid. Väidetavalt olla ka omaaegse vene tsaari veinid siitmailt pärit. Wine road ehk veinitee siis vastavalt orgu läbiv ning samas peaaegu kõiki suuremaid veinitootmisi ja veinikeldreid hõlmav niiöelda riiklik kultuuriprojekt. Natuke sedamööda ka kulgesime. Käidud sai ka Shumi nimelises veinitehases. Tavaline turistikas, näete siin muuseum ja seal veinivaadid jne jne.

Shumi siis  üks vähestest suurematest, mis enda reklaamimise eest ja veini degusteerimise eest raha ei küsi. Muud tahavad ikka 15 lar per kärss ja üles. Oleneb siis suurusest ning asukohast. Sisse astudes mingi kohalik tüüp kohe küsis, et egas ma Azerbajaanis pole käinud lähiajal, ma muidugi vastasin eitavalt ja et mis siis? Ma olla tuttav nägu, ilmselt kohtus minuga Azerbajaanis. Normaalne suhtumine. Eelnimetatud veinimõis asub tegelikult Telavi linnast 8km kagus. Hea lihtne minna. Telavi infopunkt kah kangesti lahkesti on nõus sulle infot jagama kogu selle kamba kohta, kes märjukest vaaritab. Veiniteel ringi uidates ja ka eelnevalt kruusale eksides oli näha, et igas majapidamises ilmselt mingi pott mulksub kuskil ja pressitud viinamarja jääkidest hoogsalt chachat vorbitakse teha. Ilmad on palavad, viinamari suures osas kasvab ise ning siis polegi muud teha, kui omasuguste taatidega tänava ääres veini rüübata ja aega surnuks lüüa. Samas hoiavad ju naised maja niiehknaa korras ning söögi soojas. Krahv teadis rääkida, et kui lauale jääb midagi järgi, siis on see austuse märk, et nad on sind jõudnud piisavalt sööta. Tore komme, eriti kui interneti avarustest suudavad inimesed välja kaevata, et Gruusias on nälg ning külla tulles otsustavad oma 5kg makarone kaasa võtta. Naera puruks, ausõna.  

Nagu ennist mainitud sai, siis tore on ärgata, kui aknast mäed paistavad. täna hommikul ei paistnud. Suisa vihma sadas. Aknal kõõludes oli küll tunne, et jahedamaks on läinud peale seda, kui pilverüngad ikkagi on suutnud ronida üle mäeaheliku, aga jõudes kohvritega rattani, oli nahk seljas märg ja pardakompuuter teatas 26 kraadist varjus. Iseenesest on see tõesti alla 30 ja võib suht jahedaks pidada, eriti kui päike otse pähe ek küta.  Sedakorda siis võtsime suuna Borjomi linna peale. Midagi kuulsat peab ju ka ära nägema. Asub see linnake Tbilisi ja Batumi vahel ning on iseenesest suurepäraste vaadetega superilus linn. Paikneb sugaval orus, ümberringi väga ilusad mäed. Sõidu ajal just mõtlesin, et mina kes ma korduvalt olen Munamäe jalamil käinud ja ohand seal et oioi, siis praeguses olukorras ei suuda seda ilu ei kaamerasse ega juttu talletada. See lihtsalt on vaatamist väärt. Aeg ajalt jääd seisma ja naudid vaadet. 

  Telavist saab Tbilissise kahte teed mööda - pikem, ümber lõunapoolse mäeaheliku, mida mööda me tulime ja lühem, üle mäeaheliku, mida mööda me lahkusime. Loomulikult sai jälle pilves oldud ja serpentiine paugutatud. Ikka juhtub ju libedaga pilves sõites äpardusi ning nii ka meie ühele sellisele sattusime.

Kuidas ta sinna sedapidi külili sai, ma ei tea. Tagaratas veel käis ringi sel ajal, kui meie saabusime. Loomulikult tõttasime appi. Seda tegid vist absoluudselt kõik liiklejad seal. Juht oli käest verine. Hiljem nuputasin välja, et see vigastus tuli seetõttu, et kõik sõidavad siin käed aknast väljas. Kui autos on viis inimest, siis akendest on väljas miinimum viis kätt. Vahest ka jalad ja muud jupid.  Kulgemine mööda navigaatori otsitud radasid, viis meid õnnelikult tänase päeva sihtkohta - Borjomi linna.

Esimene elusolend, kes meid nii kuulsas kohas tervitas oli äraarvamatult räpane koer. Isegi ta keel oli räpane.

Muidugi, tee peal sadas vihma. Oli kaugele näha kuidas sadu ja pilved napilt enne meid kogu ala üle ujutasid. Me sellesmõttes pääsesime kerge vihmaehmatusega. Aga ilmselgelt see koer mitte. Ja, et olukord täisväärtuslikum oleks, siis ilmselgelt oli ta poris püherdanud ja siis ennast ilmselt lakkunud.  Esimesena sai linnas jälle üles otsitud infopunkt. Muide me olime enne kangesti rumalad, et me ei ole kasutanud lihtsat viisi info hankimiseks - küsige ja teile vastatakse, või otsitakse inimene, kes vastab. Igatahes infopunktis sai lagedale tuldud sooviga saada odav majutus, mille peale telefonikõne ning meid pisteti 20 lar per kärss kellegi tuppa. Hommikul antakse süüa kah. Edasine oli juba puhas meelelahutus. Turismikaart ning kohalik meeleolupark koos borjomivanniga. Uskumatu aga tõsi. Mineraalvesi tõuseb pinnale ja on mingi 35 kraadi soe. Välja on ehitatud terve kompleks lõbustusparkidega ning kui sealt edasi 20 minutit jalutada leiategi ennast basseinide juurest, keset suht sügavat metsa.

Vesi antud bassudes on 30 kraadi. loomulikult sumasime sinna sisse ning enne mitut tundi välja ei tulnud. Lihtsalt ebamugav on kui õhutemp on ainult 24 ja vesi 30. Kogu aeg voolab puhast sooja vett peale. Hiiglama mõnus. Tasus sajaga seda käimist ära.

Pidi olema ka ravitoimega ja muud jutud. Kergelt gaseeritud ta igatahes oli, sest kogu kere kattus tillukeste mullidega. Varsti olime nigut väikesed lapsed, krimpsus. Aga hiiglama hea oli küll. Tagasiteel süvenesime rohkem parki. Park ise on kahes osas. Tagumine, bassudega, ja looduslik ning esimene, puhas laste ja lõbustuspark koos turuga. Muide meie kahea peale läks see pargi päevapilet maksma 1 lar, ehk 20 eurosenti. Müüdi seal kõike. Kaasaarvatud koduvein ja chacha. midagi me isegi proovisime ja head olid nad küll. Muide siin tehakse sellist toredat jooki, mis segatakse chachast ja minu arust koduveinist 20-30 kraadi ning meenutab maitselt likööri. Viinamarjalikööri. Ühe rebisime kaasa. Nii, et kui toll ei knfiskeeri, siis saab mõnigi sõber meil sellest lõuatäie. Tagasiteel veel kohustuslik jäätisepoiss ning viinamarjalimonaad. Muide Gruusia kohalikud limonaadid viivad keele alla. Ma ei väsi selle kordamisest. Ja nii see päev õhtusse saigi. Nüüd tuttu ja hommikul ootavad meid juba värskeltküpsetatud khachapurid ja muu perenaise kokku väänatud kohalik hommikusöök. Praeguseks aga head ööd.