Mäed ja Põhja-Gruusia

Ahoi.

  Ärkasime mägedes. Jah, otseselt küll mitte puhtas looduses, aga siiski mingi 600m üle merepinna söögikoha hoovis.

Eilne päev hakkas sellega, et kohustuslik hachapuri sisse, türgi kohvi otsa. Muide meeletult hea kohvi. Nad keedavad seda kuidagi koos suhkruga. Noh igatahes söögid sees ja minema. Anti veel juhiseid, et mida uurida ja kuhu minna. Sõitsimegi mägedesse. Täitsa pilve sisse. Kaks korda, sest see sihtkoht, mille mina olin sisestanud, ei klappinud kuidagi ilmselt nende kohtadega, mida nemad mõtlesid. Igatahes tee hakkas otsa saama ja me keerasime nina tagasi. Jälle saime pilve sisse. Kõrgeim punk oli 1200m üle merepinna. Ahjaa, kõik kohad on täis pooleliolevaid ehitisi. Muserdav suisa, millised massiivid ja resursid on magama pandud, aga asjad on seisma jäänud. Poolikud sillad, mere ääres olid meeletud hotellikompleksid ja kõik seisab ja laguneb. Mägikülad on räämas poolfabrikaate täis. Osades isegi vist elati sees. Maanteid ja raudteid on hakatud ehitama. Sambad on ära valatud ja sinnapaika on asi jäänd.
 Ok, nüüd asjast. Tunnistades oma eksimust, jäime seisma ja plaanisime uut marsruuti. 100m eemal puu all paugutasid 4 grusiini mingit valget, ilmselgelt kanget, vedelikku. Saanud nad sinna olid hirmvana Ziguliga. Ennem, kui minu mõte suutis habada olukorra totrus, hõigati ja vehiti ja ilmselgelt nõuti, et ma nende juurde läheks. Ok, eks teen näo, et tarvis teed küsida. Kahjuks keegi neljast peale gruusia keele midagi ei rääkinud. Kohe suruti mulle kärakas näppu.Tegin kehakeelega selgeks, et roolis ja ei saa võtta. Aga külalislahkus ilmselt ei luba kallist külalist ilma kostitamata ära lasta, siis pidin kõigest ampsu võtma: juust, sai, kurk, mingid juurikad jne. Tänasin ja suundusin ratta juurde. Kuna päevakene oli hakanud õhtusse veerema ning kõhukesed oma nõudsid, plaanisime kuskilt ikkagi süüa saada. Tee ääres silt. Ehtsas gruusia keeles miskit peale tipitud ning meie pahaaimamatult keerasime sisse. Noh, et kui muud ei saa siis vett ja juhiseid ikka saab. Tore pidu ja söögikoht juhtus hoopis olema. Ühes majakeses grusiinide õhtulaud koos veinidega ning tamada laua otsas pidu vedamas. Kala ja šašlõk olid suurepärased. Süüa nad ikka oskavad kohe teha. Ja muidugi kohalik viinamarjalimonaad! See on kergelt rusuv, kui hea see on. Enne, kui meie söögid meieni jõudsid, sest kõike tehakse kohe ja kohapeal, avastas laudkonnast keegi, et kuidas külalised niimoodi üksi istuvad ja vaja ikka vähemalt meil nendega üks vein võtta. Ja siis ei saanud enam keegi tegelikult aru mis toimub. Veiniklaasid valati kohe täis, kuskilt ilmusid taldrikud, tamada ekstra meie, kui eestlaste auks otsis välja oma playlistist Boney M mingi loo ja loomulikult iga liigutus käis suurte hõisete ja seletuste saatel, kogu aeg veini timmides. Madli kergelt pettus, sest üks ontlik gruusia mees palus mind, mitte teda, tantsule. See kõik oli nii aktiivne ja hoogne, et me kaotasime pea. Õnneks tulid meile appi kohalikud naised, kes serveerisid ikkagi meie road teise majakesse ning uurisid, et kas nad ka sulgevad ukse, et meie privaatsust tagada. Seda  polnud vaja, sest sissetungijad peaks ikka kohanduma nende tingimustega.
 Koha peremehelt uurisime, et kas me võime telgi kuhugi panna. Muidugi, pange kuhu soovite. Otsisime ilusa koha ja lõpuks nende nõudmisel jäime nende sisehoovi. Tegelikult nad majutus ja telkimisteenust ei paku. Igatahes seda kirjutada on raskem, kui ilmselt seletada. Kellel on õnne, sellele me proovime seda tulevikus jäljendada.
 Tänasest oleme võtnud suuna Gori peale. Teadaolevalt on selles linnas Stalini muuseum ja Krahv. Esimesena muidugi külastasime Krahvi. Tore on lobiseda eesti keelt keset Gruusia mägismaad. Sõit oli suurepärane. Mäed ja meeletult ilusad jõed ning all orgudes väiksed külatupsud.

Muidugi olen unustanud mainida, et ilm täna on kergelt jahedavõitu, ainult 25 kraadi. Siiamaani on ikka 29 peal püsinud. Päike paistetab ja muidu on kah tore. Ikka ja jälle on tee peal neid poolikuid ehitisi, mis minu arusaamistele vastu käivad. On hakatud ehitama teed üle mägede ja orgude. Postid jälle püsti valatud ja siis tehtud see ikkagi mööda serpentiini. Tunneleid on puuritud. Kogunisti päris pikkasid. Loomulikult saab ka tunnelitest ringi sõita. Navigaator ka neid teesid näitab, aga kuna rehvid juba niiehknaa külgeldelt rohkem kulunud kui keskelt, otsustasime ikka otse põrutada. Tegelikult peaks rehvi ikka keskelt hoidma, sest Ukraina sirged on alles ees. Teepeal tegime kerge eine. Klassikaliselt kohalikke salateid ja sööke ning muidugi limonaad. Hakkasid pihta need väikeste külade putkamajandus. Tegelikkuses on iga savipoti või puulusika müügiputka juures mingi pada tulel ja alati saab kohe sööki osta. Seega nälga siin ei jää. Noh ootasime oma sööke ja uurisime kohalikke potimeistrite töid ning kae imet, potiärikad otsisid kuskilt nagu võluväel vana cola pudeli väga kahtlustäratava ollusega. Loomulikult tuli vein lagedale. Mina suutsin keelduda jutuga, et roolis ja sedasi, aga Madli nii kergelt ei pääsenud. Selge siis, et hachapuri kõrvale kergelt veini limpsis. Toores on see vein. Tarhuniga olla vägagi hea olnud. Tarhun ise on siin juba väga väga hea.

Ratas on siiamaani ikka tubli olnud. Ise ma ju ei tea, mis küte talle sisse siin pannakse, aga tundub toimivat. Ja kütus on siin odav! 1,5 lar per liiter. Jagage 2,5 ja saate mingi 70 senti.
 Autoparkidest muidugi on esindatud kõik hiina kalluriimed ning vanad ameerika Mack rekkad. Sõiduautodest ei raatsi rääkidagi.    Aga nüüd on päike kõrgel, muuseum veel avatud ja kindluski lahti, seega meil aega minna Krahviga veini jooma. Eks me pärast kirjuta. Päikest