esmaspäev, 25. juuli 2016

Esmaspäev Goris

Ahoi. Gori on tuntud selle poolest, et siin sündis suur juht ja õpetaja - Stalin. Praegugi istume hotellis, mis asub Stalin avenue peal. Siin on stalini plats ja kuskil ka muuseum. Krahv loomulikult laitis maha seda muuseumit külastada, kuna see pidavat ikka kole igav olema. Mingi vagun, millega Stalin olla siberis sõitnud ja pott kuhu oma hädasid teinud jne. nujah, vist jääb vahele. Seevastu on tänase päeva plaan külastada ühte kirikut, mis asub siit 10ne km kaugusel, kuskil mägede vahel ning pidi olema nii vaikne ja kaunis, mida me veel pole kohanud siin. Pealegi on ta ehitatud 7 saj. aegu. Eile alustasime turuga. Ostsime seda kohalikku viinamarjamaiust. Nime muidugi enam ei mäleta. See näeb välja nagu vorst. Aga maitsev on küll. Võetakse pähklid, aetakse nööri otsa ning siis kastetakse viinamarjamahla sisse ning jäetakse kuivama, siis kastetakse uuesti. Seda niikaua, kui paks kiht sellist kumjat ollust on pähklite ümber. Nämm. Turnisime kohaliku kindluse varemete vahel.
See asus mäe otsas ja seal oli räige tuul. Ja siis hinkaleid sööma. Väidetavalt olla need parimad Goris.
  On head küll. Kohalik õlu maitses hää. Võtsime veel mõned salatid ning Madlile khachapuri. Seda korda siis kolmandat sorti. Ning muidugi mingit suitsujuustu. Kõrtsis toimetas kohalik DJ, aga erinevalt meile harjumuspäraselt, ei lammutatud lihtsalt mingit playlisti, vaid aegajalt tüüp ikkagi laulis otse. Tundub, et nii ongi siin kombeks. Kohalik sisekujundus on ikka kohutavalt jube.
  Söögid sees, muidugist astus Krahv läbi oma Gori kodust ja võttis igaks juhuks mõned veinid kaasa, noh et oleks hea istuda hotelliaias. Oli hea. Vein oli hea. Jutt jooksis ja kohalikud kassid ja kassipojad liitusid meie kerge peoga. Madli muidugist kilkas, sest kasside vastu ta lihtsalt on jõuetu. noh ja nii see aeg veeres. Pimedaks läeb siin ruttu. Mingi poole tunniga on juba kottpime, peale päikeseloojangut. Esmaspäev hakkas nigut tavaliselt hotellitoas ärgates liiklusmüra ja signaalitamiste peale. Kohalik elu võttis tuure üles. Nosisime paar järgijäänud banaani ning otsustasime, et kuna Tbilisi on 90km kaugusel mööda kiirteed, siis sööme seal. Kolad kokku, tankima ja tuld. Ahjaa, enne kablutasime läbi Didi Ateni nimelisest mägikülast, kus asub 7. sajandist pärit kirik - Ateni Sioni.
Vaikust ja rahu oli seal küllaga. Vulises jõgi ja mingid mehed kõndisid haamrite ja kangidega ringi. Samas restaureeriti seda kirikut. Seal mägede vahel oli nii rahulik, et jäime sinna mõneks ajaks kinni. Tõesti väga ilus koht. Ning siis Tbilisi, sest kõht hakkas juba khachapurisid nõudma. vot nii

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar