Tbilisi

Tbilisi on nigut pealinn ikka. Elu keeb, autod tuututavad ning liiklus on Gruusiale omapäraselt aktiivne. Huvitav on see, et foorituled unustatakse tipptundidel ära ning ristmikel hakkavad reguleerima politseinikud. Ära ei tohi unustada, et ringteel sõitjal pole eesõigus, nagu meie harjunud oleme. Tegelikult on siin alati väledamal eesõigus. Autosid on ikka kahte tüüpi, kas ilged romud, või eriti tuunitud mersud ja bemmid. Mersu on siin suht populaarne. Nägin isegi taksot mis oli AMG kupee vist. Noh, aga eks ka meil ole selliseid kombeid mis neile naeruväärsed tunduvad. Kui sa tahad ikka soliidsust säilitada, siis ei tohi mees panna jalga lühikesi pükse. Müstika mu jaoks, sest siin on nii soe. Jah päike lajatab lagipähe ja 29 on varjus. Tbilisi ise asub mägede vahel, seega tuul mis siin puhub on kah väga soe. Samuti minu arust on näha ka linna kohal sudu, sest egas vanad rekka laadsed tooted ja ka 70nendate nõukatehnika ei aja just vähe tossu välja. Sättisime ennast öömajale. Muidugi tingisime ka hinda ja tegime haledat nägu. Mõjust vist küll, kuigi eks pealinn ole ikka ja alati omast hinnaklassist. Pakkisime asjad lahti ja läksime linna peale jalutama. Pärast selgus, et päevane jalutuskäik oli üks 10km pikk.  Sattusime muidugi kohaliku McDonaldsi peale.

Ei käi me suurt Tartuski neid saiu söömas, siis miks peaks siin. Aga see plats mille kõrval too asus, omas Wi-Fi leviala nimega "Tbilisi Loves You". See on linna avalik internet. Üldiselt on siin täitsa kaardimakse olemas ja tanklates kah toimib see ning ka wifi pole mingi uudis. Hotellid ja kohvikud seda ikka pakkuvad, iseasi kas teie arvuti suudab sellesse sisse logida. Edasi kõndides hakkasid tänavakaubitsejad. McDonaldsi kõrval asub Gruusia Teaduste Akadeemia, mille trepil müüdi veinisarvedest kuni kohapeal maalitud ikoonideni.  Kesklinn on ilus. Tegelikult on terve Tbilisi ilus linn. Huvitavad majad ning omapärase kujundusega sillad.

Õhtusel ajal on tore vaadata, kui populaarsed on siin maal igasugused LED vigurid. Konkreetsel sillal oli tuhandeid LEDe mis õhtul virelesid ja vilkusid. Sõitsime ka CableCar viguriga mäe otsa, et saada korralik ülevaade linnast. Võimas oli. Sõit ise maksab 1 lar üks ots.  Mäel käidud ja kordinaat paika pandud, suundusime ilmselt Tbilisi kõige massiivsema kiriku juurde.

Huvitaval kombel on kirikuvärava kinni parkinud taksod, kes sind kohe kuhugi viia tahavad ning alati on mingi kerjusvanaeit, kes suht jõuliselt sinu raha tahab. Seda siis mingites rahvarohketes kohtades. Mägikirikud on ikka pühapaigad. Tagasiteel sihtisime ennast jälle sinna turutänavasse, kust siis Madli ehteid ostis. Tingimine käis asja juurde ning nüüd on tal mäekristall kaelas. Ahjaa, turgudest niipalju, et kohalik linnaosa park, kus ka meie hotell on, on samuti nagu turuplats. Kaubeldakse kõigega. Vanad ja ka uued fotokad, ordenid, vaasid, linikud, autostereod, kõlarid jne jne. läksime meiegi kauplemise ohvriks ja nüüd meil on kasutamata, aga mitte kõige uuem polaroid kaamera. Uhke. Saab pärispilte teha. Maksma läks too masin Kuskil 13 euro kanti. Tbilisi on tore linn. Tõeline turistikas. Vabalt saab inglise keelega hakkama. Kui tänaval näete heakorra eest hoolitsemas oranzis tunkedes mehikesi, siis nemad on ka giidi eest. Oskavad tavaliselt mitut keelt ning on lahkesti nõus jätma oma kraamimise ja teid juhatama kuhu vaja. Tore on siin, aga palav. Ja üks kloun kah.

Esmaspäev Goris

Ahoi. Gori on tuntud selle poolest, et siin sündis suur juht ja õpetaja - Stalin. Praegugi istume hotellis, mis asub Stalin avenue peal. Siin on stalini plats ja kuskil ka muuseum. Krahv loomulikult laitis maha seda muuseumit külastada, kuna see pidavat ikka kole igav olema. Mingi vagun, millega Stalin olla siberis sõitnud ja pott kuhu oma hädasid teinud jne. nujah, vist jääb vahele. Seevastu on tänase päeva plaan külastada ühte kirikut, mis asub siit 10ne km kaugusel, kuskil mägede vahel ning pidi olema nii vaikne ja kaunis, mida me veel pole kohanud siin. Pealegi on ta ehitatud 7 saj. aegu. Eile alustasime turuga. Ostsime seda kohalikku viinamarjamaiust. Nime muidugi enam ei mäleta. See näeb välja nagu vorst. Aga maitsev on küll. Võetakse pähklid, aetakse nööri otsa ning siis kastetakse viinamarjamahla sisse ning jäetakse kuivama, siis kastetakse uuesti. Seda niikaua, kui paks kiht sellist kumjat ollust on pähklite ümber. Nämm. Turnisime kohaliku kindluse varemete vahel.

See asus mäe otsas ja seal oli räige tuul. Ja siis hinkaleid sööma. Väidetavalt olla need parimad Goris.

  On head küll. Kohalik õlu maitses hää. Võtsime veel mõned salatid ning Madlile khachapuri. Seda korda siis kolmandat sorti. Ning muidugi mingit suitsujuustu. Kõrtsis toimetas kohalik DJ, aga erinevalt meile harjumuspäraselt, ei lammutatud lihtsalt mingit playlisti, vaid aegajalt tüüp ikkagi laulis otse. Tundub, et nii ongi siin kombeks. Kohalik sisekujundus on ikka kohutavalt jube.

  Söögid sees, muidugist astus Krahv läbi oma Gori kodust ja võttis igaks juhuks mõned veinid kaasa, noh et oleks hea istuda hotelliaias. Oli hea. Vein oli hea. Jutt jooksis ja kohalikud kassid ja kassipojad liitusid meie kerge peoga. Madli muidugist kilkas, sest kasside vastu ta lihtsalt on jõuetu. noh ja nii see aeg veeres. Pimedaks läeb siin ruttu. Mingi poole tunniga on juba kottpime, peale päikeseloojangut. Esmaspäev hakkas nigut tavaliselt hotellitoas ärgates liiklusmüra ja signaalitamiste peale. Kohalik elu võttis tuure üles. Nosisime paar järgijäänud banaani ning otsustasime, et kuna Tbilisi on 90km kaugusel mööda kiirteed, siis sööme seal. Kolad kokku, tankima ja tuld. Ahjaa, enne kablutasime läbi Didi Ateni nimelisest mägikülast, kus asub 7. sajandist pärit kirik - Ateni Sioni.

Vaikust ja rahu oli seal küllaga. Vulises jõgi ja mingid mehed kõndisid haamrite ja kangidega ringi. Samas restaureeriti seda kirikut. Seal mägede vahel oli nii rahulik, et jäime sinna mõneks ajaks kinni. Tõesti väga ilus koht. Ning siis Tbilisi, sest kõht hakkas juba khachapurisid nõudma. vot nii

Mäed ja Põhja-Gruusia

Ahoi.

  Ärkasime mägedes. Jah, otseselt küll mitte puhtas looduses, aga siiski mingi 600m üle merepinna söögikoha hoovis.

Eilne päev hakkas sellega, et kohustuslik hachapuri sisse, türgi kohvi otsa. Muide meeletult hea kohvi. Nad keedavad seda kuidagi koos suhkruga. Noh igatahes söögid sees ja minema. Anti veel juhiseid, et mida uurida ja kuhu minna. Sõitsimegi mägedesse. Täitsa pilve sisse. Kaks korda, sest see sihtkoht, mille mina olin sisestanud, ei klappinud kuidagi ilmselt nende kohtadega, mida nemad mõtlesid. Igatahes tee hakkas otsa saama ja me keerasime nina tagasi. Jälle saime pilve sisse. Kõrgeim punk oli 1200m üle merepinna. Ahjaa, kõik kohad on täis pooleliolevaid ehitisi. Muserdav suisa, millised massiivid ja resursid on magama pandud, aga asjad on seisma jäänud. Poolikud sillad, mere ääres olid meeletud hotellikompleksid ja kõik seisab ja laguneb. Mägikülad on räämas poolfabrikaate täis. Osades isegi vist elati sees. Maanteid ja raudteid on hakatud ehitama. Sambad on ära valatud ja sinnapaika on asi jäänd.
 Ok, nüüd asjast. Tunnistades oma eksimust, jäime seisma ja plaanisime uut marsruuti. 100m eemal puu all paugutasid 4 grusiini mingit valget, ilmselgelt kanget, vedelikku. Saanud nad sinna olid hirmvana Ziguliga. Ennem, kui minu mõte suutis habada olukorra totrus, hõigati ja vehiti ja ilmselgelt nõuti, et ma nende juurde läheks. Ok, eks teen näo, et tarvis teed küsida. Kahjuks keegi neljast peale gruusia keele midagi ei rääkinud. Kohe suruti mulle kärakas näppu.Tegin kehakeelega selgeks, et roolis ja ei saa võtta. Aga külalislahkus ilmselt ei luba kallist külalist ilma kostitamata ära lasta, siis pidin kõigest ampsu võtma: juust, sai, kurk, mingid juurikad jne. Tänasin ja suundusin ratta juurde. Kuna päevakene oli hakanud õhtusse veerema ning kõhukesed oma nõudsid, plaanisime kuskilt ikkagi süüa saada. Tee ääres silt. Ehtsas gruusia keeles miskit peale tipitud ning meie pahaaimamatult keerasime sisse. Noh, et kui muud ei saa siis vett ja juhiseid ikka saab. Tore pidu ja söögikoht juhtus hoopis olema. Ühes majakeses grusiinide õhtulaud koos veinidega ning tamada laua otsas pidu vedamas. Kala ja šašlõk olid suurepärased. Süüa nad ikka oskavad kohe teha. Ja muidugi kohalik viinamarjalimonaad! See on kergelt rusuv, kui hea see on. Enne, kui meie söögid meieni jõudsid, sest kõike tehakse kohe ja kohapeal, avastas laudkonnast keegi, et kuidas külalised niimoodi üksi istuvad ja vaja ikka vähemalt meil nendega üks vein võtta. Ja siis ei saanud enam keegi tegelikult aru mis toimub. Veiniklaasid valati kohe täis, kuskilt ilmusid taldrikud, tamada ekstra meie, kui eestlaste auks otsis välja oma playlistist Boney M mingi loo ja loomulikult iga liigutus käis suurte hõisete ja seletuste saatel, kogu aeg veini timmides. Madli kergelt pettus, sest üks ontlik gruusia mees palus mind, mitte teda, tantsule. See kõik oli nii aktiivne ja hoogne, et me kaotasime pea. Õnneks tulid meile appi kohalikud naised, kes serveerisid ikkagi meie road teise majakesse ning uurisid, et kas nad ka sulgevad ukse, et meie privaatsust tagada. Seda  polnud vaja, sest sissetungijad peaks ikka kohanduma nende tingimustega.
 Koha peremehelt uurisime, et kas me võime telgi kuhugi panna. Muidugi, pange kuhu soovite. Otsisime ilusa koha ja lõpuks nende nõudmisel jäime nende sisehoovi. Tegelikult nad majutus ja telkimisteenust ei paku. Igatahes seda kirjutada on raskem, kui ilmselt seletada. Kellel on õnne, sellele me proovime seda tulevikus jäljendada.
 Tänasest oleme võtnud suuna Gori peale. Teadaolevalt on selles linnas Stalini muuseum ja Krahv. Esimesena muidugi külastasime Krahvi. Tore on lobiseda eesti keelt keset Gruusia mägismaad. Sõit oli suurepärane. Mäed ja meeletult ilusad jõed ning all orgudes väiksed külatupsud.

Muidugi olen unustanud mainida, et ilm täna on kergelt jahedavõitu, ainult 25 kraadi. Siiamaani on ikka 29 peal püsinud. Päike paistetab ja muidu on kah tore. Ikka ja jälle on tee peal neid poolikuid ehitisi, mis minu arusaamistele vastu käivad. On hakatud ehitama teed üle mägede ja orgude. Postid jälle püsti valatud ja siis tehtud see ikkagi mööda serpentiini. Tunneleid on puuritud. Kogunisti päris pikkasid. Loomulikult saab ka tunnelitest ringi sõita. Navigaator ka neid teesid näitab, aga kuna rehvid juba niiehknaa külgeldelt rohkem kulunud kui keskelt, otsustasime ikka otse põrutada. Tegelikult peaks rehvi ikka keskelt hoidma, sest Ukraina sirged on alles ees. Teepeal tegime kerge eine. Klassikaliselt kohalikke salateid ja sööke ning muidugi limonaad. Hakkasid pihta need väikeste külade putkamajandus. Tegelikkuses on iga savipoti või puulusika müügiputka juures mingi pada tulel ja alati saab kohe sööki osta. Seega nälga siin ei jää. Noh ootasime oma sööke ja uurisime kohalikke potimeistrite töid ning kae imet, potiärikad otsisid kuskilt nagu võluväel vana cola pudeli väga kahtlustäratava ollusega. Loomulikult tuli vein lagedale. Mina suutsin keelduda jutuga, et roolis ja sedasi, aga Madli nii kergelt ei pääsenud. Selge siis, et hachapuri kõrvale kergelt veini limpsis. Toores on see vein. Tarhuniga olla vägagi hea olnud. Tarhun ise on siin juba väga väga hea.

Ratas on siiamaani ikka tubli olnud. Ise ma ju ei tea, mis küte talle sisse siin pannakse, aga tundub toimivat. Ja kütus on siin odav! 1,5 lar per liiter. Jagage 2,5 ja saate mingi 70 senti.
 Autoparkidest muidugi on esindatud kõik hiina kalluriimed ning vanad ameerika Mack rekkad. Sõiduautodest ei raatsi rääkidagi.    Aga nüüd on päike kõrgel, muuseum veel avatud ja kindluski lahti, seega meil aega minna Krahviga veini jooma. Eks me pärast kirjuta. Päikest  

JEEEEE, Gruusia !!!

Ahoi kallid kaasaelajad ja muud pudulojused. Jah, me oleme gruusias. Batumis seigeldud, saadud kätte oma adrekalaks ning saadud ühte võõrastemajja. Praegu lämme linna peale ja pilte ning jutukest veeretame hiljem. Praegune asukoht maakeral on:

 Kobuleti koha nimeks ja akna all kasvab selline asi:

Täpselt nii. Palm akna all. 

Saabusime siis laevaga Batumisse. Ilus on see linn laeva pealt.            

Toll tuli riistadega otse laeva ning templid riiki saabumise kohta tehti laevas. Pakid lasti röndgenist läbi otse laeva juures olevast aparaadist ning sooviti head teed. Öeldi veel, et kui tahate Batumi siis paremale, kui Tbilisi siis vasakule. Loomulikult me tahtsime Batumisse. Viga missugune, sest tegemist on ju reede pärastlõuna kuurortiga. Kohutav, mis siin liikluses toimub!!! Foorid on raudselt soovitusliku iseloomuga. Signaal on kohustuslik. Tundub, et kui siin ülevaatust autole teha, ainuke tingimus ongi töötav signaal. Esmalt kiljatas Madli, et näe pool autot puudu! Siis kiljatasin mina et näe eesotsast olemas ainult üks tuli. Kuskil figureerisid töötavate fooride all politseinikud ja reguleerisid kuidagi midagi. Igatahes keerata tagai ei saanud, sest kahte sõidusuunda eraldas raudaeg. mingi aeg siiski võimalus tekkis. Kuna kahes sõidureas sõidab tegelikult kuni 4 autot kõrvuti, samal ajal teineteisest kogu aeg mööda sõites ja signaalitades, siis võtsin adrenaliinilaksu üledoosi tõttu mingis parklas aja maha. Loomulikult sisse keerates avastasin, et seal passis mingi sauaga tüüp. Vabandasin kenasti ja ütlesin, et kergelt eksinud ning otsin sularaha automaati. Sellepeale jäeti kohe omad kohustused, võeti mul käest kinni ja viidi nurga taha, kus sai seinast raha rebida. Loomulikult uuriti, et kes ja kust. Võlusõna Estonia toimis sajaga. Palju ei puudunud, et oleks pai ja musi saanud. Ja siis minema, jälle sellesse hullusesse. Õnneks oli navigaator vähemalt tasemel ja teadis kuhu minna ja mida teha. Noh see ei vähendanud teiste hullust. Ja siis hakkas vihma sadama. Oujee, väljas +26 ja vesi vähemalt +30 tuleb taevast alla viinapiti suuruste tilkadena ja teeb sind ainult märjaks. Navigaator oma veekindla kestaga lollitas ainult korra vihma peale. Kui liiklus kergelt hõrenes ja vihm vähenes, siis tõmbasime kohe tanklasse. Seal kaks esimest motikat, keda Gruusias trehvasime. Need olid mingid soomlased, kes sama laevaga nüüd Odessasse suundusid. Edasi mööda magistraali ikka põhja poole. 

Inimesed lehvitasid tee ääres ja iga natukese aja tagant oli mingi supermarket kirjaga putka, tohutustes kogustes arbuuse ümber. Egas sellist alla 10kg ei suutnudki leida. Paugutasime siis Kobuleti suunas, sest ka rahaaparaadi-mees, ütles et seal rahulikum. Vahepeal sattusime täiesti kogemata Batumi botaanikaaeda. Selle väravas muidugi saime teada, et meie otsitud infopunkti pole. See eest palju taimi ja astuge aga sisse. Lubasime hilkjem tulla, mis meil tegelikult kah plaanis on. Värava kõrval panid mingid taadid veini. Hakkasid uurima, et kes ja kust ja et kui võimas ja palju välja võtab jne. Asi lõppes sellega, et üks neist oma telefoni numbri koos nimega jagas ning lahkesti lubas meid oma koju vedada, kui me vaid helistame. Number on alles, eks me mõtleme selle peale. Noh sõpradene lahkusime sealt ja edasi. Navigaatori järgi hotellini. Esimene parseldas ainult luksnumbreid ja hinnaks 80 lar. Tundus liiga kallis ja pealegi me pole luks asjadega harjunud. Kohe leiti tavaline tuba 50 lar. Lubasin mõelda. Teatas, et ta siin hommikuni ja egas odavamalt ei saa kuskilt. Kõrvalhotell pakkus kohe 40 ja kahene tuba. Noh siin me nüüd siis oleme. Asjad tuppa ja linna peale laiama. Huvitav, kas me oma blondide peadega tõesti nii turistid oleme, et kõik meid passivad? ilmselt küll. Leidsime "Sofja" nimelise kohviku. Ääretult meeldivad inimesed. Toodi kohalikku õlut ja khachapuri. Väga maitsev. Nii õlu, kui söök. Madli alustas õlle kõrvale küülikutepaidega.

 Siis tagasi hotellini. Kuna hotell on otse Musta mere kaldal, siis ei saanud juhust kasutamata jätta ning suundusime randa. Loomulikult varustatud kahe jäätisega.

Vesi oli meeletult soe ja kohe pidi tegema ühe sulpsu.

Ja Madlile lihtsalt meeldis seda vaadata

Igatahes oli järjekordne vahva päev ja me olemegi Gruusiasse välja jõudnud. Akna taga on mingi räige disko, sest kellegil on vist sünnipäev või midagi sellist. Lärm on vägev. Kontakteerusin ka Krahviga ja too pesitseb praegu Gori linnas. Eks näis mis aeg toob ja kus keegi endal olemist mõnusaks teeb. Pilti asukohast ei viitsi lisada, sest see on eespool juba olemas. Head ööd :).

Laevasõit on ajavõit.

Ahoi jällegi.

Nüüd on siis esimene hommil laeva peal. Hommikusöök karjuti lokaalraadiost välja enne kaheksat. Mingi pudru ja supivahepealne toode. Meenutas kergelt tapeediliimi. Ilmselt laevaomanikud arvavad, et kui hommikul vara ehitus ja remondiasjad rahvale kätte jagada, siis saab õhtuks laev kenamaks. Pealegi pole vaja niipalju meelelahutusele resurssi raisata. Veel oli omlett ning sardell. Nüüd ma taipan lõpuks mida "Leto Svet" pidas silmas lausega - sardela do jedosta!(sardellist on kõrini). See maitses natuke paremini, kui ta välja nägi, aga ta nägi ikka täiega kohutav välja. Ma pole ammu nii sinist sardelli näinud. Täiesti arusaadav ja aksepteeritav, miks Madli selle söömisest keeldus. Ma ikka pidin. Noh veel elan. Teised sõid ju ka. No mitte vist päris kõik. Kohvi sai eraldi osta pubist. 1 dollar, või 24 hrivnat. Mingid vanad panid seal juba po-stakanu viina. Ilus hommik. Aknast paistis mingi maatükk ja nigut arvata oligi, on tegemist Krimmi poolsaarega. 

Kergelt sompus ja törts vihmane, aga täitsa olemas veel.   

 

Elie, teisipäeval, olles puurinud jälle meeletult magistraale, jõudsime lõpuks Odessasse. Umbes 8 paiku õhtul. Otsisime kohe üles broneeritud öömaja. Muide booking.com toimib Ukrainas suurepäraselt ning kaardimakset ei saanud teha ühes külatankla kohvikus, kuigi tanklas ise sai kaardiga maksta. Aega toiminguga läheb, aga tehtud ta saab. Jõudes sinna öömajale, selgus, et ma olin broneeringu kinnitamata jätnud ning seega peale püüdlusi mulle helistada ja kirjutada ja ka Wiberiga kontakteerumist (ma ei teadnudki et ma seal klient olen), meid kätte ei saadud, siis broneering tühistati. Kohapeal otsisime alternatiive ning siis pakuti meile välja variant, et kui me 3 tundi linna peal suudame olla, siis nad ehitavad ühe toa valmis ja me saame sinna. Kõlas nagu diil, sest peale 700km magistraali puurimist, ei olnud isu rattaga seiklema minna linna peale. Maksis see tuba 550 hrivnat, mis eurodes on umbes 20-22 eurot. Ratas soovitati panna üle tänava mingi taadi putka juurde, et valvab öö otsa 30 hrivna eest. see on kergelt peale euro. Kurss on kuskil 1:25. Nii me siis tegimegi. Esmalt vaja muidugi Must meri ära näha. On must küll, eriti öösel.    

Ja loomulikult kohustuslikud pildid. Siis linna peale. Kuurortlinna ööelu on kirev. Ma Ukrainasse saabumisest alates lugesin, et kumbi on rohkem, kas Smarte või tsikleid. Suhe oli suht võrdne. Enne Odessat nägin mõlemaid 4. Keset peaväljakut suhe muutus. Seal oli midagi Tartu Statoili sarnast, aga koos kummipõletamise ja stuntimisega. Lihtsalt plats oli suurem. Kuskil platsi servas olid ka jõulud vist.

 Rahvast oli palju ja melu käis. Valisime vist kõige rahulikuma kohviku terve regiooni peale, sest enne meid oli seal mingid kolm meest ja peale meie ei olnud seal kedagi. Kuigi see asus ka peatänaval. Madli võttis prooviks Gruusia valget veini ja juustutaldriku, ning mina õlu ja mingi Odessa retsepti järgi õlleroa. See koosnes sibulast, kalast ja munast. Pressitud vormi ja praeleib kõrval. Süüakse ilmselgelt näppudega. Juustud olid head ja gruusia vein samuti. Maitseb kergelt väga hea koduveini järele. 

Kella 11neks õhtul oli tuba valmis nagu lubatud. Pessu, tuttu ja ootama mis homne toob.

 

Hommik tuli 9 paiku. Vaja ju Laevapiletid ära tuua ja kinni maksta ja kindlasti broneerida ning kinnitada nig veelkord kinnitada, et me ikka 31. juuli ilmtingimatta peame selle laeva peale saama jne. Laevakompanii, UKRFerry, kontor asus kohe kõrvaltänavas. Kohale saabudes olime juba oodatud. Kohe teati kuidagi, et Eestlased ja sedasi. Arveldamine käib sularahas. Hrivnades. Ja paberimajandus, oujee. Templid, kviitungid, allkirjad, plaanid jne jne. Ja sedasi lõputult. Õnneks kogu majandus käis ühe laua taga. Kohapeal selgus, et saame maksta ainult inimeste eest, et mootorratas on kui kargo ja selle eest makstakse teises kohas, seal kus saab pardakaardid. See teine kontor asus muidugi teel sadamasse. Selgitused sinna sõiduks olid lahedad. Esiteks navisse kordinaadid kindla kohaga ja siis tee tema ekraanilt oma mingi asjaga pildid maamärkidest. Peale 20 km sõitu Odessast Ilychevsk suunas on paremat kätt uus roheline Business Centre. PLease, take photo.

Sealt paremale ning te näete ust, please, take photo, seal on Tatjana, temaga arveldate.

Huvitav, et Tatjana pilti ei pidanud tegema. Siis olels saanud kogu dokumentatsiooni ja maksnud raha, sõidate mingi aeg, kuni tuleb sild.

10m enne silda tee paremale, please, take photo,

viadukti alt läbi valge majani kus on toll ja kontroll, please take photo.

Müstika, aga toimib. Isegi laevafirma puhul, kes opereerib mööda Musta merd. Noh igatahes kohale me saime. Ja siis algas ootamine. Piletid kiirelt ära vormistatud. Muide laevale minejate list on trükitud paberile nagu Mõne ööklubi Vip nimekiri. Kes kohal selle nimi kribatakse maha. Mootorratta eest saime kokkulepitud summa maksta, aga mitte kontorisse, vaid panka, mis on kõrvalluugis. Loomulikult juba ettevalmistatud kviitungi alusel mille maksmise kinnitamisek saime veel kviitungeid. Samuti sain kviitungi, et maksmise teenustasu on korralikult tasutud. Paberimajandust on siin palju. Samas ma nagu hakkasin mõtlema, et näe meil on kõik internetiseeritud ja mugav, aga kui vool kaob päevaks jääbki laevale minemata. Siin samas visatakse ikka sulli ühest aknast sisse ja kviitungeid teisest, templid käed alla, olulised asjad kaustadesse, mitteolulised prügisse ja kõik saab toimetatud. Norm, töötab. Elu ei peagi eriti mugav olema. 

noh igatahes ootasime ja ootasime ja veelkord ootasime. Kell 2 olime kenasti sadamas nagu palutud ja mina olin viimane masin mis rihmadega kinni sai. seda siis kell 8 õhtul. tänu ühele joobarile, kes ei olnud nõus oma veokakohta kellegi teisega ära vahetama, et aparell kinni mahuks, jäime me õhtusöögist ilma. Madli sai õnneks varem kajutisse ära viia koos osade asjadega. Lõpuks see eriti pikk auto kuidagi poolpõiki manööverdas enanst suht lukku laeva peale, et luugid kinni panna. Raadiosaatjad ja muud sidevahendid on mingi euroopa sadamate teema, siin karjutakse otse. Vahest ka nii, et veoka kabiini juures karjub üks, et kuhu sa trügid ja saba juures teine , et mine mine. Kes kõvemini kisab, sellele vist õigus jääb. igatahes peale kogu see kama mahtus.

Toll muidugi uuris et kas relvi ja narkot on? Ei raatsinud naljatada, et võime sebida, kui soovite. Niigi oli pingeline. Et mingeid medikamente? Noh midagi sai ostetud jah, et kui kõht peaks liiga kinni või liiga lahti olema. Need olid lubatud. Muidugi oli mul Gerber vööl. See ununes ja keegi ei huvitunud kah.

Kui laevapiletid olid tsekatud, sai veelkord tsekatud meie passe, siis sai minna paberikujaga mingisse majja polkovnikute juurde, kes vaatasid lihtsalt dokumente ja võtsid ära mingi paberi, siis ratta juurde kus toll küsis asju ning lõpuks paberitega majja tagasi, aga teisele korrusele tolli, kus registreeriti meid riigist välja. Sain mingi paberi, mis luba mul laevale minna. Ja siis algas uuesti ootamine. Ma suisa väsisin sellest ootamisest ära. Aga inimesd olid iseenesest lõbusad ja kenad ümberringi. Kella 10 ajal lasti luuk kinni ja laev startis. Ilus oli. Sadam ja öö. Pimedaks läeb juba järsult.

 

Praegu on lõunaaeg. varsti hakatakse ilmselt mingit putru jälle pakkuma. Madli on nukkunud terve hommiku. Õigesti teeb, kuigi praegu on päike väljas, õues on vast mingi 24-26 kraadi ja ümberringi on meri. Peaks minema päikest võtma. Isegi on tore pikk jutt juba saanud.

Kadestage :)

Igaks petteks panen meie hommikuse asukoha kah

Odessa

Ahoi, kallid karvajalad.

Õhtu on hiline ja seetõttu kirjutamine ei ole primaarne tegevus. Pealegi saame me ilmselt homsest alates 2 päeva kribada nii, et sõrmed villis. Laev nimelt niikaua teel peaks olema. Igaks petteks pistan teile siia meie asukoha. seega tänaseks head und ja varsti loeme.

  

 

Ooo Ukraina, Ooo ...

Ahoi, kallid kaasaelajad.
 On möödunud ilge uhamise all järjekordne päev. Muidugi esmalt 400 km Poolat. Kohutavad on need teed Poola idapiiri ääres. Aeg ajalt kaldusin arvama, et see on ettevalmistus Ukraina eriti auklike trasside kohta. Noh otsa ta sai, see Poola. Pidasime Madliga plaani, et kas lammuitame esimesest suurest piiripunktist üle, või võtame 50 km eemal oleva tillukese. Zosin Poola poolne linnakene siis seal. Kõik käis väga ladusalt. Passikontrollid ja tollid olid kõik kenasti abivalmid ja viisakad. Ei mingit pigistamist ega muud jama, lihtsalt tahtsid teada, et kuhu me kütame. Kuuldes et Gruusia, siis sooviti head teed. Uuriti veel et palju on Gruusiani eestist kilomeetreid ning vastusele 2000 per ots, naeratati kaastundlikult ja sooviti veelkord head teed.  See vastabki tõele, et Poolast Ukrainasse sattudes on kontrast ikka väga jäme. Esimene võrdlusmoment oleks umbes 10 aastat tagasi   Kaunasesse sattudes, kus kõik oli lagunenud ja hall. Hall oligi esimene asi, mis meelde tuli. Kõik värvid tundusid kuidagi tuhmimad. Bensiinihind on 18-22 hrivnat. Seega 70 kuni 80 eurosenti liiter. Ahjaa, Poola Shell on piss ja pissi paaki ei panda!!! Ratas käis halvasti ja võttis palju kütust. Kohe niipalju , et enne piiri tuli kogunisti reservikraan lahti keerata. Hirm oli juba suur, et jäängi teele, aga tankides selgus, et ikkagi oli veel 4 liitrit paagis, kuigi tuled särasid ja reserv oli ammu lahti.  Ukraina bensiin haiseb teisiti ja ratas käib lobedamalt. Praeguses olukorras vaadates hinda ja on olemas 95 ja 95 euro, siis tundub, et mitteeuro on pliiga bensiin. Vabandan vahepeal, et pilte pole. Mis siin uhamise peal ikka seda telgjoont pildistada ja kui midagi siiski tahaks pildile saada, siis on moment juba möödas ja teepeal pole aega tagasi minna. Seega oodake, küll gruusiast ja tagasiteelt tuleb.    Ukraina - kõikide aukude maa. Tegelikult ei ole mitte kogu tee aukus, vaid siin on see väga konarlik. Korraliku augu kõrval on hoopis muhk ja kõrgem kunagise augu paik. Kõvasti ja kõrgelt olgu kiidetud kunagised Honda insenerid ja enduuro pikk ja pehme vedrustus.  ilma selleta oleks mul ilmselt lenks nokas juba. Eriti nalja teeb see, et sõidad laveerides aukude vahel ja siis on tee ääres märk, et järgmise 3 km peal on tee konarlik. On jah ja sealt edasi veel 130km :). Ning muidugi mööda sellised auklike asju ajavad rekkad 90 ja kergelt plussi. Vahepeal vaatasin, et kaua üks rekka teel ei püsi. Liperdas ja loperdas ja väänles ning laperdas üle kogu tee. Noh ilmselt ei kehti teatud olukordades füüsikaseadused. Seevastu teed on väga laiad. Tõesti laiad, nii et saab ikka otsida korralikumat trassi küll kulgemiseks. Peale piiri paugutasin kohe punni põhja ning avastasin linnakiiruse 60. Hoog käppelt maha, enne kui mõni võimuesindaja oma noosi tahab saada. La perset, kohe olin kogu liiklusel jalus. Kõige leebem oli vist üks Lada, mis kulges külas mingi 50nega, aga tal ilmselt oli minek ühte neis kahe tooliga baari, mida teeäärtes hulgaliselt leidub. Autod on kui nähtus omaette. On tavalisi tuunitud bemme ja eriti laia veljega mersse, kui ka roolivalguse, põhjatulede, kapotikarvade jne lisadega isendeid. Kunagisest Baskini loetud humoreskist "Lehm või auto?", võib siin vist küll auto külge riputada kõik mis meelde tuleb. Kõige kummalisem oli vastutulev liinibuss mille oli esimene klaas toonitud ja sealt paistis ainult kärtsinine ledidest tehtud rist. Päris ära ehmatas. Ja ikka punn põhja. See tähendab praeguses kaalus ja olukorras 110-120 km tunnis. Hommikul sai bronnitud Rivne linnas hostel. Mudavurrid peaksid nüüd kilkama, sest koha nimi on 4x4. Kahene tuba maksab 15€. sisaldab mingit vett, hambaharja, seebid shampoonid jne jne. Vägagi muljetavaldav. Tartu odavaim voodikoht on vist 15eur, aga midagi pole parata, eesti on ju heaolu riik. Vaesus paistab siin ikka kätte. Majad on tee ääres räämas, palju lagunenuid jalgrattaid lükatakse ringi ja tegelt on kah kõik räigelt hall. See võib ka emotsionaalselt võimendatud olla, aga midagi pole teha. Kangesti tuleb Nõuka aeg meelde. Rivne ise muidugi on teisest klassist, aga noh eks Eestiski ole halle väikelinnu. Praeguseks on pesus käidud, mingi virsikumahl supermarketist haaratud ning pool pitsat järel, seega head isu ning ilmselt kah head ööd.  Siin me asume siis nüüd: